Toomas Paul jagab lugejatele rõõmusõnumit

Toomas Pauli «Teispool vaikust» (2012) on oluline raamat, eriti usklikele. Kuid ka uskmatud võiksid seda lugeda, sest kristlust pole selles raamatus käsitletud trafaretselt, vaid me näeme vaatepunkte, mis avardavad meie maailmapilti.
«Teispool vaikust» … Juba pealkiri peaks meid mõtlema panema. Mis siis on veel vaikuse taga? Aga just seal algab midagi, mis meile sõnades kättesaamatu, kuid viitab sellele, mis tingimatult tähtis. Purustades vaikuse piirid, astume alale, kus algab Jumala valdkond ja igavik.
Või Pauli sõnadega esimesest tsüklist «Usus kasvamine»: «Taevaminemispüha tuletab meelde, et Kristus on läinud teispoole aeg­ruumi ja kutsub omasid kaasa: «kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban teid enese juurde.»» Seega püütakse midagi öelda öeldamatu kohta.

Vagadusest
Raamat koosneb kaheksast tsüklist. Need on varem esitatud hommikuste meditatsioonidena raadios. Nüüd on õnn lugeda neid ka kirjapildis, sest neisse süvenemine on väga vajalik.
Leheruum ei võimalda käsitleda kõike seda rikkust, mida raamat pakub. Valin üksikud meditatsioonid tsüklitest. Üks mõlgutus teisest tsüklist «Püha Vaimu annid» käsitleb vagadust. On selge, et eestlasele omane vagadus erineb sakslase ja venelase vagadusest. Eesti ja liivi keeles «vaga» on «vaikne, tasane, vagur» nagu ka «vaane» – «vagane, vaga, harras».
Pauli sõnadega: «Kristlane tohib lakata värisemast tuleviku pärast, lastes maailmal loogelda omal moel, teades, et selle maailma probleemid on viimselt paremates kätes kui tema omad ja pole seega meie mureks. Vagadus annab vaikse kindluse.» Jah, meie vastuoludest rebitud maailmas on see meile lohutuseks.

Mõõdukusest
Kolmandas tsüklis «Kardinaalvoorused» käsitletakse näiteks mõistlikkust ja mõõdukust. Siin tsiteerib Paul Peetrust: «Aga kõigi asjade ots on lähedal. Olge siis mõõdukad ja kained palveteks.» Meie aja priiskamine toob huku, on tarvis arukust ja mõistlikkust ning teha otsus olulise ja ebaolulise vahel, et pääseksime.
Neljas tsükkel on surmapattudest. Siin on huvitav meditatsioon loidusest. Munkadel oli kõige raskem taluda «ükskõikset, väsinud tüdimust». Kuidas suudaksime olla erksad, kogu aeg huvitunud ja mitte tüdida? Jah, ladinakeelne sõna acedia on ükskõiksus. Me ei tohi tülpida, mitte lüüa käega, vaid peame leidma sihi oma elus ja seda ustavalt ja järjekindlalt järgima.

Talumisest
Viies tsükkel: «Halastusteod». Selles tsüklis on huvitav mõtisklus tüütute talumisest. Palju on inimesi maailmas ja paljud, kellega peame suhtlema, on tüütud. Kannatlikkus on oluline, tähtis on ka tegelda iseendaga, olla rahus ja olla rõõmus, siis kiirgab meist midagi, mis äratab ehk ka mornid. Kole on aga taluda iseenda tühjust, sellest ka kramplik «meelelahutuse» otsimine. Ja ainult headuse ja väe allikast ammutame rahu ja rõõmu, uskudes, et Jumal talub meid ja võtab vastu.
Kuues tsükkel on Paulusest. Neid mõtisklusi on väga huvitav lugeda kõigil, sest apostlit vaadeldakse uuest kandist. Ja see Jumala valitud tööriist peaks innustama ka meid, et leiaksime oma elule eesmärgi ning oleksime rõõmsad ja kindlameelsed oma elusihi järgimises.
Seitsmes tsükkel on Peetrusest, mehest, kes salgas Kristuse ja löödi risti pea alaspidi, sest legendi järgi Peetrus ei lugenud ennast Jeesuse vääriliseks, et ta löödaks risti nagu jumalinimene. Me näeme seda lihtsat kalurit tõsise usumehena. Ja Toomas Paul sedastab: «Ei ole vaja väita, et kannatusel on mõte, piisab, kui ettevaatlikumalt väljendada: elul on mõte, hoolimata kannatusest.»

Rõõmust
Ja viimane tsükkel on rõõmust. Jah, kreekakeelne euangelion – Uus Testament – on maakeeli rõõmusõnum. Ja Paul räägib pikalt rõõmust. Tänapäeva stressirohkes maailmas on see eriti tähtis ja oluline. «Asja olu on teispool teda ennast ja sellepärast on siht näha läbi asja, mõista, mis on ta taga,» kirjutab Paul. Jah, teispool vaikust on öeldamatu rõõm, rõõm, mida võime kogeda ka siinpool, ja see ongi lunastus, lunastus maailmast, saades aimu Jumala riigist, mis ei ole siit maailmast.
Toomas Pauli raamatut on rõõm lugeda. Autor asub nende teoloogide reas, kes on kirjutanud rõõmusõnumist ja haritud inimesena ka muust. Jakob Hurda, Rudolf Kallase, Eduard Tennmanni ja Uku Masingu jälgedes astub Toomas Paul. Ja pole ime, et raamatus on Uku Masingu kaks autorsust märkimata tsitaati usust (lk 36) ja teoloogist (lk 217).
Uku Masingu jüngrina on Toomas Paulist arenenud teoloog, keda võiksid kõik lugeda, kel vähegi huvi religioossete teemade vastu. Ja Jumalat rõõmustab, kui inimene küsib, mis on inimese viimne siht. Sellest kirjutab Toomas Paul.
Toomas Paul rõhutab kristluse unikaalsust ning seda, et kristlasele esitatakse väga kõrgeid nõudmisi, lausa hirmuäratavalt kõrgeid. Ja kui lugeda Ilmar Vene sisukat raamatut «Kristluse mõistatus», siis võime lootusrikkalt vaadata tulevikku. Ilmar Vene kirjutab: «Uku Masingule tundus koguni, et kristluse mõistmiseni peab inimkond alles arenema, niisiis seisab kristluse omaksvõtt veel kaugel ees.»
Jaan Tooming