Töö vanglas nõuab erinevaid eelteadmisi

Krimiuudiste kuulaja resümeerib lihtsalt: pange õigusrikkuja kui ühiskonnaohtlik isik kinni! Aga inimene pole veis, keda ketti panna ja siis kuhugi edasi tõsta. Vanglas elab ta edasi, ehkki mõni teda ei näe ega taha näha, ja ühel päeval on jälle vabaduses kõigi oma probleemidega.

Vanemkaplan Olavi Ilumets on töötanud Tartu vanglas üle kümne aasta. «Vanglakaplanil on teatud mõttes erinevate huvigruppide puhvri roll. Päris tihti tahetakse lihtsalt vaimulikuga rääkida, ükskõik millisel inimlikul teemal. Esmalt tulevad kinnipeetavad, kel usu ja usklikega on varasemalt olnud kokkupuuteid, ka usklike vanemate lapsed, usust huvitatud isikud, toe ja troosti otsijad.»
Vaimuliku töö üheks osaks on olla tugiisik, kellega tihti suheldakse ka pärast vabanemist, eriti kui on saavutatud hea inimlik kontakt. See on kaplanile keeruline psühholoogiline roll, kus peab püsima rangelt reegleis.

Esimesed sammud vabaduses
Vanemkaplan Ilumets jutustab: «Ükskõik kui kõval mehel võib võtta jalad värisema vabanemine pärast pikka vanglaaega. Kord kirjeldas üks endine kinnipeetav mulle oma nelja kilomeetri pikkust teekonda kodukohta. Ta kõndis ja kõndis ning äkki tajus selgelt: nüüd olen ma tõesti vaba, aga mida ma edasi teen? Ta istus teepeenrale maha, sest kõik vanglas valmis mõeldud plaanid olid peast kadunud.
Teine juhus. Aitasin vabanenul dokumente korrastada ja pangakaarti vormistada. Järgmisel varahommikul läksime koos sularahaautomaadi juurde, kuid see neelas ootamatult kaardi alla. Mees ehmus hirmsasti ja kaotas enesevalitsuse. Sellise inimese käitumine kriisiolukorras võib olla ettearvamatu. Selgitasin talle lihtsalt ja inimlikult, et ootame pisut ja läheme siis lähimasse panka, mis väljastab ajutise kaardi.
Meie jaoks iseenesest mõistetav, aga kust pidi seda teadma inimene, kes 10 aastat vanglas istunud? Olen näinud ka endist kinnipeetavat ebalemas pangaautomaadi juures, sest tal puudus hea kaaslane, kes õpetaks PIN-koodi sisestama.»
Vanglas olla on paha, sest vangilt on võetud vabadus. Samas on vanglaelu teada-turvaline, sest see on rutiinne. Vabanejal võib olla valmis mõeldud igasuguseid häid plaane, kuid paraku ei lähe suurem osa nendest käiku, sest juba ennegi viletsad sotsiaalsed oskused vangistuse vältel tavaliselt ei parane. Vang kohaneb kinnipidamisasutuses uue olukorraga, kuid tema oskus vabaduses toime tulla väheneb.

Vangi arusaamad kohanevad vanglaga
Vanemkaplan Ilumets: «Kinnipeetava psühholoogiat iseloomustab väga levinud arusaam kahju heastamisest ohvrile või kahjukannatajale. Kinnipeetavad väidavad, et kuna nad on oma karistuse kandnud, oma aja ära istunud, miks siis nõutakse neilt veel hagide ja kohtukulude tasumist, tehtud kahju hüvitamist.»
Mitu aastat oma elust vanglasse kaotanud inimese hingest trotsi hajutamine on aeganõudev ja vaevaline töö. Paljud tunnevad end õnnetu, läbikukkunud inimesena. Ka mitmendat korda vangi pandud inimene võis alles hiljuti sisimas otsustada, et siia ta enam tagasi ei tule. Oma mõtteid teoks teha pole alati lihtne, sest selleks on vaja mitmeid oskusi, tugevat iseloomu ja ühiskonna toetust. Korduvalt karistatud ja vanglas olnud inimesel kõike seda napib.
Vangistuse vältel moondub tihti kinnipeetava arusaam õiglusest. Tegemist on inimestega, kes ise on teiste suhtes käitunud ülimalt ebaõiglaselt. Vaatamata sellele on nad oma õigusi taotledes äärmuseni nõudlikud teiste vastu. Nad ei suuda näha vastuolu selle vahel, mida ootavad teistelt ja mida lubavad endale. Kaplani ülesandeks on arusaamu vormida, kuid selleks tuleb esmalt saavutada kinnipeetavatega hea inimlik kontakt ja usaldus.

Üksi ei saa hakkama
Vanemkaplan Ilumets selgitab: «Vanglas kasutame taastava õiguse programmi «Tee». Meie eesmärgiks on, et kinnipeetav mõistaks oma süüd, tahaks hüvitada tehtud kahju ja sooviks paluda andeks kannatuste põhjustamise eest. Vähemtähtis pole ka, et kinnipeetavad ise õpiks andestama, sest sageli on neile enestelegi elus ülekohut tehtud.
Paljud pärinevad peredest, kus neil pole olnud tõelist lapsepõlve, armastust ja turvalisust. Programmis püüame sõlmida kokku katkenud suhteid vanemate, tõeliste sõprade, abikaasaga. Püüame hajutada kerge rikastumise unistusi, vestleme kõigist eluvaldkondadest. Soovime vanglast välja saata ühiskonda paremini sobituvat, muutunud minapildiga inimest.
Samas on täiesti selge, et kui väga kriitilise esimese kuue kuu jooksul pärast vanglat pole vabanenu kõrval pereliiget või tugiisikut, nullistub kogu vangistuse positiivne tulem. Mitte et inimene ise ei tahaks, ei püüaks, ta lihtsalt ei saa üksi hakkama. Soome kolleegid on ammu nentinud, et kui üksijäänud,  pikka karistust kandnud inimest ei oota vanglaväravas tugiisik, ootab mõni endistest «sõpradest» ning juba varsti on ta vanglas tagasi.»

Koolitus tugiisikutele ka Tartus
On hea meel, et lõpuks käivitus ka Tartus vabatahtlike tugiisikute ettevalmistuskursus, mis peaks alates suvest võimaldama Tartu vanglast vabanenuile tugiisikuteenust.
Vanemkaplan Ilumets: «Tartu vanglas juba tegutsevad mõned vabatahtlikud tugiisikud. Selleks ei sobi igaüks, vaid peab olema teatud omaduste ja kindlate oskustega inimene. Alanud koolitusel osaleb ka mõni endine kinnipeetav, sest enam ei arvata, nagu nemad tugiisikuks ei sobiks – kõik sõltub inimesest. Ei tohi lüüa käega, ka siis mitte, kui esimesed katsed on ebaõnnestunud. Iga inimene, kelle päästame, on vaeva väärt. Apostel Paulus kirjutab: tundke ära oma kutsumus. Oma elus püüan käia selle sõna järgi. Oma tunded katsun läbi palves ja siis suudan teha õigeid otsuseid.»
Mitte alati pole vanemkaplan Ilumetsa elus kõik ladusalt läinud, ta möönab, et oli oma õpetajaist vanemaile raske nooruk. Minevikule tagasi vaadates imestab ta, et pääses toona süüdimõistmisest. Nüüd leiab, et Jumal hoidis teda, ja arvab, et usklikuks saamine on väga suur kingitus, armuand Jumalalt, mida kõik inimesed kahjuks ei oska vastu võtta. Oma tormilise nooruse ja isikliku kogemuse tõttu suudab ta hoiduda oma töös hukka mõistmast teisi eksinuid.
Olavi Ilumets on õppinud teoloogiat ja põhjalikumalt hingehoidu. Oma 10aastase praktilise vanglatöö kogemuse põhjal kirjutas ta mahuka magistritöö religiooni mõjust kinnipeetavale. Tema süvaunistuseks on ei midagi vähemat kui  töö eravanglas, kus oleks vähem kinnipeetavaid ja võimalik igaühele neist isiklikult läheneda. «Sellise vangla loomine Eestis saab teoks alles tulevikus.»
Juune Holvandus

Olavi Ilumets
Sündinud 27.12.1953.
Vaimulik töö:
1986 EMK Tartu koguduse diakon, määrati alustama Räpina metodisti koguduse rajamist,
1992 Eesti Metodisti Kiriku ordineeritud vaimulik,
1991 rajas Kärsa koguduse Ahjale,
kuni 2001 teenis Räpina ja Kärsa metodisti kogudust,
2002. a augustist töötab Tartu vanglas kaplanina, al 2004. a peaspetsialisti-vanemkaplanina.
Õpingud:
1998 lõpetas EMK teoloogilise seminari,
2008 lõpetas TTA magistriõppe, spetsialiseerus pastoraalse nõustamine erialale.