Töö liigub keeleõppelt kooli juhtimisele

Sõnumeid Myanmarist on saatnud misjonärid Helene ja Joona Toivanen, kes on kaugel Aasias tööl möödunud aasta augustist.

Helene ja Joona Toivaneni saadetud sõbrakirjas on uudiseid nii sellest, kuidas neil endil läinud on, aga ka olukorrast Hiinaga piirnevas Myanmaris. Viimasest kirjast võib lugeda, et viiruse võimaliku leviku takistamiseks on riigis suletud lasteasutused, ära jäetud suuremad üritused, kuid testitud ei ole ühtegi viirusekandjat. Muret tekitab siiski küsimus, kas tõesti pole riigis ühtegi haigestunut või on nad lihtsalt tuvastamata.

Oma tööst kõneldes kirjutavad misjonärid, et veebruari lõpus enne kooliaasta lõppu pidasid nad õpilastele liturgiaseminari ja käisid kahes luteri koguduses, samuti anglikaani ja katoliku kirikus jumalateenistusel. Õpilased kogesid sealset liturgiat kuuldes võõristust, aga ka põnevust. Kuna misjonäride koostöökirikus toimuvad jumalateenistused on väga lihtsad, siis sõnade, muusika, sümbolite ja värvidega rikastatud suhtlus­viis inimese ja Jumala va­hel tekitas õpilastes elavust.

Ka kirjutavad misjonärid, et Joonast on saanud teoloogilise instituudi direktor ja Helenest õppealajuhataja. Pool aastat keeleõppele keskendunud perioodi järel pühendutakse nüüd kooli juhtimisele. Sedagi alles tuleb õppida, sest võõras kultuuriruumis ei saa oma ettepanekuid lihtsalt peale sundida, vaid tuleb leida viis, sobitumaks teise kultuuriga.

Nad kirjutavad seminaril kogetust: „Teises kultuuris õpetamine on õpetajale ääretult rikastav ning õppisime ise kursuse jooksul tohutult nii sellest, kuidas tulevikus õpetada, kuid palju ka siinse kirikukultuuri kohta.“ Joona ja Helene palvetavad, et kolleegidega ei tekiks väärtuskonflikte, et nad oskaksid õpetada võõras kultuuriruumis ning oleksid ise avatud õppima.

Ja muidugi palvetavad nad selle eest, et kohalikud elanikud jääksid viirusest puutumata ja kooli tuleks palju uusi innukaid õpilasi. Nende tänu kuulub kõigile sõpradele ja toetajatele, tänu kellele on nende töö võimalik.

Rita Puidet