Oma esimesel palverännakul Hispaanias Santiago teel käis kirjastaja Tiina Ristimets seitse aastat tagasi.

Tiina Ristimets leidis teekon-nalt vastused küsimustele ja julguse võtta vastu otsuseid.

Palverännakule mineku mõte tuli mul peamiselt isiklikust sisemisest vajadusest oma elus midagi muuta. Selleks tuli aeg maha võtta, et oma mõtteid koguda ning unistusi sügavamalt kuulata ja tunnetada.

Piiride ületamine

Santiago teed soovitas mulle tookord üks hea sõber, ühiste plaanide tulemusena me sinna koos ka lõpuks sõitsime. Tee alguspunkti väikesesse külla Saint Pied de Porti Prantsusmaale Pürenee mägede vahele sõitsime autoga, mille oma teekonda alustades maha jätsime.

Kui nüüd meenutan seda esimest palverännakut, siis lisaks vaimsetele äratundmistele ja vastuste saamisele mind vaevanud küsimustele mäletan ka suuri füüsilisi katsumusi ja eneseületust, mille ehedaks tunnistajaks olid villis varbad ja ärahõõrutud jalad.

Teekond oli vähemasti esiotsa algajale füüsiliselt raske, eriti kui pole just matkamisega harjunud. Mida aeg edasi, seda enam harjus keha ja kogu organism füüsilise koormusega ning piiride ületamine sulandus vaikselt vaimse valgustumisega justkui iseeneslik ja loomulik protsess, mida lõpuks enam isegi ei märka.

Tasakaal ja meelerahu

Tee ise hakkas rändajat aitama, päästma, suunama ja õpetama. Arvan, et kõige suuremaks avastuseks minu jaoks oligi asjaolu, et teest endast saab teelise õpetaja. Ole vaid tähelepanelik teda kuulama ja kuuldut vastu võtma. Oluline oli kogu protsess ja teelolek, mitte kohalejõudmine või tulemus.

Esimene kord oli minu rännaku pikkus veidi üle 300 kilomeetri ja kestis kaks nädalat. Hiljem olen sinna teele veelgi juhtunud ja käinud valikuliselt oma lemmikpaikades, sest minu arust pole vahet, kus inimene oma rännakut teeb. Ka Eestimaa metsad ja loodusrajad on selleks suurepärased. Tegelikult sobib rändamiseks iga paik, kus saab olla mõnda aega iseendaga, oma mõtteid-tundeid kuulamas ja jälgimas.

Nii pean oma igahommikust rituaalset jalutuskäiku rannas omamoodi palverännuks. See on aeg iseendaga, mida vajan tasakaalus ja meelerahus olemiseks, sest usun, et kui inimene kaotab sideme oma sisemise meelerahuga, kaotab ta ka sideme iseendaga ja seeläbi kogu maailmaga.

Vaba valikutes

Kui tagasi jõudsin, olid minu küsimused saanud vastused ja ma leidsin endas julguse võtta vastu otsuseid, mida senine harjumuspärane elu oli tugevas haardes hoidnud. Hakkasin tegelema asjadega, mis mind tegelikult huvitasid, ja mu teele ilmusid inimesed, tänu kellele sain palju targemaks ja paremaks.

Lõin oma kirjastuse, mille kaudu annan välja raamatuid, mis aitavad inimesi. Olen terve ning vaba ise tegema oma valikuid ja võtma vastu otsuseid. Olen rahul sellega, kes olen ja mis mul on. Nii lihtne ja samas nii kättesaamatu keeruline tunne paljude jaoks.

Alandlikkus, andmisrõõm ning teenimine oma parimate oskuste kohaselt on minu tänase elu märksõnad. Ja ma olen ülimalt tänulik selle eest!

Vahendanud

Juune Holvandus