Televisioonimaja

Hiljuti tähistas Eesti Televisioon 65. sünnipäeva. Sel puhul said saatejuhid-toimetajad palju pajatada oma kangelastegudest ETV-s. Kuid tollane Eesti Televisioon oli ka suur masinavärk saadete ja filmide tegemiseks ja eetrisse andmiseks, sellest siinne pisike ülevaade. 

Minu telemaja sees oli õndsal nõukogude ajal õite mitu erinevat televisioonimaja. Paljud töötajad võtsid „kohakaasluse korras“ osa ka oma maja asukate (suurusjärgus 700 inimest) teenindamisest. Ma ei räägi juuksuritest, õmblejatest, grimeerijatest, rekvisiitoritest, kes tegid oma kutsetööd kas saate jaoks või „oma“ inimestele. Laia kasutamist leidis ka fantastiline kostüümiladu minugi fotokunstilistel pürgimustel, laste teatritegemistel, küll suurte inimeste jõuluvanakostüümide näol. 

Olen isegi jõululumisel Rohelise Aasa tänaval Kadriorus astunud jõuluõhtul jõuluvana kostüümis pika valge habeme ja priske kingikotiga Helgi Oidermaa (1929–2004) elamise poole. Minusugusele nublule poleks keegi jõuluvana kostüüme õigel päeval näidanudki, Helgi sõna maksis! Majas oli lavamehest kingsepp Samuel Tääger, kes puhus hinge sisse igat sorti väga peentele ja robustsevõitu jalavarjudele ja mõnele hingelt kauboile tegi spetssaapad. 

Valgustajast plekksepa Vello Vilmsi (1932–2018) tehtud kohvris on siiani minu võttel vajalikud, nüüd „pensionil“ valgustid, teletehnika remonditöökojas oli vanahärra Endel Kesker (1932–1995), kes parandas tollaseid mehaanilisi käekelli. Kui viisin ta pilgu ette uue aja alguses Omega kella, ohkas ta ja ütles, et sellest ei käi tema enam üle. Kuid ta palus, kas ta võiks kella tagakaane lahti teha, et heita pilk legendaarse kella sisemusse. 

Sama töökoda aitas pildi ette väljamaalt toodud suurtele televiisorikolakatele – minu oma jäigi sinna ühe vidina puudusel. Ajad ja tehnika muutusid. Nagu mu lahutamatu fotoaparaat Kiev 88, mis jäi uute aegade pööristes Tallinna ühe kuulsama ETV-s töötava peenmehaaniku Rudolf Baumeri (1935) lauasahtlisse. Algas digifotoajastu!

Täpsustan – mu fotoaparaat jäi ühe kummalise kapi sahtlisse. Seal oli kaks korda kümme sahtlit kõrvuti, sahtleid katvad uksed olid küljest rebitud, järel olid ainult hingede kohad. Kapis oli olnud enne sõda Peeteli kiriku kartoteek. Kui kuuekümnendate alguses ehitati kirikusse Eesti Telefilmi võttepaviljon ja töökojad, siis kolis peenmehaanik oma tööriistavaranduse neisse kahekümnesse sahtlisse. 

Viimati nägin kappi Gonsiori tänaval, peremehe pensionile minemise ajal. Legendaarne väliskommentaator Rein Soomets (1933–1991) oli sama legendaarne kõiksugu pisiprobleemide lahendamisel. Nägin teda Dorian Supini filmi „Kann allikal“ (1988) võtetel, kus ta mängis kuningas Herodest. 

Üheksakümnendate alguse kitsikuses oli telemaja tagala kuldaväärt: seal jagas fotograaf Heidi Maasikmets (1951–1997) algses pommivarjendis, hilisemas filmihoidlas „Ameerika-Siberi“ siniseid kanu, mis su juuresolekul jääst välja raiuti, korrus kõrgemal sai hea tuule korral omandada lisaks va valgele ka piiritust, mida suhkrule ja kirssidele peale valada. Ka maarjaheina (lõhnheina) kõrred kõlbasid piirituse ja suhkruga pudeli sees hoida – tulemus oli midagi subrovka vodka taolist ja kõlbas teenuste turul vahetuskaubaks ning talvisesse rabasse kaasa võtmiseks. 

Olen kirsiliköörile tänuvõlglane, kui Nigula rabas detsembri alul libisesin vööni mudalaukasse. Ehmatas külmetuse eemale! Käisin päevatõusul jääkaanega kaetud laugastel pildistamas ja lauka laulmist-ohkamist kuulamas, kuid kes käskis lollil lumevabal laukajääl liugu laskma hakata! 

Igasugused pisiteenused telemaja sees paiknesid eraldi hinnaskaalal: „rubla seitse“ (tass kohvi ja 50 grammi konjakit ETV kohvikus), siis kolmekas, edasi viiekas, sealt algasid juba personaal­sed kokkulepped. Ega ilmaasjata olnud meie valgustajatel komme aitäh-sõna puhul kooris vastata: „Ei, ei, nii palju pole vaja! Kolmekast täiesti piisab!“ Kolmeka loovutamisel ajalehekioskisse sai vastu papilataka, mis lubas kuu aega Tallinnas sõita.

Nüüd oleks äärepealt unustanud puutöökoja toreda vanapapi Paul Laasbergi (1914–2008), kelle käest tuli ETV maja inimeste koduseintele pildiraamid fotodega ärbelda. Hille Tarto tegi tast armsa loo kui 82aastasest töötavast peentislerist alul „Prillitopsile“, siis sarjas „Eestiaegsed inimesed“. 

Minu kauamängivate vinüülplaatide riiuli tegi tema. Ja kindlasti noa- ja kääride teritaja metallitöökojast. Kodus õmblemisega tegelenud kolleeg rääkis lustaka loo, kuidas ta viis temale teritamiseks siksakkäärid, mida ta elus näinudki polnud! Metallitöökojast telemajas võiks eraldi loo kirjutada.

Telemajas töötavad inimesed või vähemalt see ring, kellega minul oli põhjust suhelda, käis mõiste alla avalik-õiguslik loomaaed seinast [Hagi] Šeinini! Mulle kui raamatuinimesele pakuti vahel omanikuta jäävaid raamatuid. 

Aruharva loovutati mõni mälestusi kätkev raamat: toimetaja Ede küsis mult, kas kogun ka pioneeride laulikuid, ja tõi mõned lapsepõlve kakskeelsed raamatud. Pole omateada näinudki ainult eestikeelset pioneeride laulikut – ju loodeti, et lapsed saavad ikka helges tulevikus koos vene lastega laulda! Miski sundis uurima, kas raamatus on kirjas omaniku neiupõlvenimi – oligi. Ja kõik näis sellega lõppenud olevat. Laulikud on laulikute sõbralikus seltsis minu riiulis siiani.

Kord Evald Sae juurde tulles leidsin ta oma suguvõsa juristiga arutamas Evaldi järjekordset korterist väljatõstmise katset. Palusin luba seniks kõrvaltuppa tõmbuda, kui jutud aetud saavad, mis võeti heatahtlikult vastu koos Evaldi hõikega: „Seal voodi peal on sulle lugemist!“ Seal oli lugenud keegi Evaldi väikestest külalistest „Kauni kodu“ sarja raamatuid.  

Oli ka 1946. aastal trükitud Helmut Valtmani (1909–1943) joonistustega „Suur Tõll“. Süvenesin lapsekäega värvipliiatsiga piltide ülejoonistustesse ja heitsin pilgu tiitellehele. Ja seal ilutses laulikuid kinkinud toimetaja nimi! Evald Saag oli mulle Einol varemalt mõnegi luulekogu puhul käega rohmates lühidalt öelnud: „Võta kaasa, vii ära, sul läheb vaja!“ Nüüd pajatasin loo selles raamatus olevast nimest ja lahkusin lubadusega viia raamat just jõuluks omanikule. 

Pidin ligi kuu aega kibelema, et enne jõule rahvusraamatukogu kohvikus üle anda pisike tagasihoidlik jõulukingitus. Ümbrikust väljavõtmise efekt oli vägev – ilma raamatu esikülge nägemata teatati mulle, et need paar tindiplekki tagakaanel olid ema käest noomiva pilgu ära teeninud, ning kommenteeriti joonistus joonistuse haaval pliiatsiga värvimisel tekkinud lapsekäe vääratusi. Ja lõpuks seda, kuidas koos emaga Mündi tänava antikvariaati said kõik lasteraamatud muude seltsis ära viidud, et leivaraha saada. 

Kui õhtul telefonis Evald Saele juhtunust pajatasin, ütles ta, et üks nälja küüditatud raamat jõudis koju tagasi!

Nüüd, klaviatuuril seda lugu toksides (kõik, kellel on nõukogudeaegne kogemus kirjutusmasinaga teksti kirjutamisel läbi mitme kopeeri, kipuvad klahve taguma!), on teisel ekraanil Ede vastus mu kirjale, kus kontrollisin selle uskumatu saatusega raamatu pealkirja. Mõned aastad tagasi seda lugu raamatuinimestele jutustades oli see minu mälus olemas! 

Kiri ise kõlas nii: „Armas Vallo, ei leia mina oma raamatute hulgast seda, mille sa päästsid ja mulle tõid. See võis ka mingil ajal Tartusse [lastelaste kätte] sattuda, pole võimatu. Ja mitte kuidagi ei meenu ka, millega täpselt tegu. Aga nagu ütleb antiikrooma klassik Habent sua fata libelli, selline siis selle raamatu saatus.“ 

Aastapäevad hiljem leidis Ede raamatu lastelaste käest üles. Järjekordne tõestus esmalt Ellen Niidult kuuldud mõttele, et me lapsed ja lapselapsed kisuvad meie enda lapsepõlve laiali elik kustutavad ja kirjutavad selle oma sündmustega meie mälus ümber! Ja alles vanemaks saades avastad, et oled pärit siiski omast lapsepõlvest!

Vallo Kepp

Pildigalerii: