Teenimatu arm

Armu all mõeldakse Jumala headust. Jumal on hea eksinud inimkonnale ja Ta jagab oma headust, pealegi täiesti tasuta. See, kes ei saa Jumala armu osaliseks, on järelikult kas süüdi mõistetud või on ta täiesti patuta – vaid siis pole tal vajadust armu järele. «Armu saanud» tähendab, et meid säästeti kohtuotsusest, mida me tegelikult olime väärt. Rääkides Jumala armust me tuletame meelde, et oleme patused inimesed, kes vajavad armu ja on seda ka saanud.
Paganad ei võta pattu kuigi tõsiselt ega tunne ka vajadust otsida Jumala armu. Patt on nende jaoks midagi tühist, mille pärast ei maksa muretseda. Mõni räägib patust kui nooruse rumalusest, mõni ütleb, et igaühel on oma vead, justkui oleks teatud hulk pahesid lubatud või koguni ette nähtud. Kolmas leiab, et süüdi on iseloom, ja viitab pärilikkusele. Kõigi oma vigade puhul on süüdi keegi teine ja minu asi pole selle pärast muretseda. Selliseid vabandusi toob inimene siis, kui ta võtab pattu kergelt nagu mänguasja.
Kristlased aga julgevad tegelikule olukorrale otsa vaadata isegi siis, kui see on ebameeldiv. Siit lähtuvad lahendused, mida paganlik enesepettus iial ei paku. Kristlased aga mõistavad Jumala armu vajalikkust. Me usume, et Jumal on hea, veel enam: me usume, et Jumal jagab oma headust inimestele tasuta. Arm on alati teenimatu.

Kristjan Luhamets