Teel kirikust kirikusse, meenutades Jeesuse kannatusi

Huulil laul «Jeesus, mind meeles pea, tulles oma kuningriiki», liikus mitusada inimest suure reede ristiteel mööda Tartu linna kirikuid, et meenutada Jeesuse maise elu viimaseid tunde ja üheskoos palvetada sümboolselt paikades, mis pärimuse järgi on seotud Õnnistegija kibeda kannatuse ja surmaga.

«Haud on tühi, teda ei ole seal,» kinnitab õpetaja Ants Tooming Peetri kirikusse kogunenud inimestele. Suure loo sündmustes ajas ette rutates selgitab pastor, et Jeesus Kristus ei ole hauas, vaid on sealt üles tõustes meie keskel. Ta on elav ja osalev. Seepärast võivad ristiinimesed olla rõõmsad ja kanda oma risti leplikul meelel – see ei saa olla raskem, kui me kanda jaksame. Isegi ristiteele, mis oma tonaalsuselt on minoorne, minnakse kristlasele kohase rõõmuga.
Äsja püha maa reisilt naasnuna nimetab õpetaja Tooming, et tal õnnestus vahetult enne ülestõusmispühi peatuda nendes Jeesuse eluga seotud paikades, mida nüüd eeloleval õhtul koos tartlastega soovitakse sümboolselt külastada.

Palverändurite jälgedes
Õpetaja Tooming selgitab ristitee põhimõtet ja eelseisva retkega seonduvaid korralduslikke küsimusi. Palverännule tulnud on saanud kätte voldiku teekonna marsruudi ja Jeesuse kannatustee peatuspunktide sisulise kirjeldusega. Liigutakse koos, selgitab vaimulik, protsessiooni ees kantakse massiivset risti. Organist Anneli Klausi orelisaatel õpitakse selgeks ühislaul, Taizé repertuaarist tuttav «Jeesus, mind meeles pea …», mis loob kohase meeleolu ja mida lauldes liigutaksegi ühest kirikust teise.
Kirikuid on kaheksa – EELK Peetri, Jaani, Maar­ja, Pauluse ning Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik (katoliku), Kolgata (baptisti), Püha Luuka (metodisti) ja Salemi kirik (baptisti) –, kus on plaanis lühike peatus, mille sisustab sõnaga kohalik vaimulik.
Püha ristitee – Via Crucis ehk kannatustee – Via Dolorosa traditsioon pärineb varajastelt palveränduritelt, kes Jeesust jäljendades läbisid tema kannatamisega seotud paiku. Algselt rohkem katoliiklik ning ortodoksne komme on nüüdseks jõudsalt juurdunud ka protestantlike ja vabakirikute juures.

Üheskoos üle jõe
Eestis on pikki aastaid ristiteed mööda linna pühakodasid käidud Tallinnas, aga ümber oma kiriku on kannatusrada läbitud paljudes teisteski kogudustes, samuti on järjest enam neid kirikuid, kus peetakse vigiiliat. Tartus toimub taoline ristitee teadaolevalt esimest korda.
Enne teekonna algust kutsub Peetri õpetaja Ants Tooming palverändurid altari ette, et üheskoos põlvili laskudes valmistada oma meel palvega ette kilomeetreid vältavaks teekonnaks. Siin, Peetrusele pühendatud pühakojas keskendutakse ka kahele esimesele ristitee peatusele: Jeesus mõistetakse surma; Jeesus võtab risti oma õlale.
Kui kolonn üle kahesaja inimesega Narva mäel asuvast Peetri kirikust ühislaulu saatel all-linna liikuma asub, on see silmahakkav ja võimas vaatepilt. Kirik tuleb oma müürida vahelt välja, et viia sõnum inimeseks saanud Jumala Pojast maailma. Külg külje kõrval liiguvad vanad ja noored, lapsed kaasas; haritlased ja lihttöölised, vaimulikud ja ilmikud ning keegi proua on koguni oma taksikoerast lemmiklooma ühes võtnud.
Satun kõrvuti kõndima Tartu ristitee mõtte algataja ja korraldusmeeskonda juhtiva Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja Triin Käpaga. Ta selgitab, et linnavõimude juures ettevõtmist registreerides ei peetud vajalikuks võtta vastu pakkumist politsei abi kasutada, sest ei arvatud nii rohket osavõttu. Punase fooritule taga seisma jäädes, mis kolonni hetkeks poolitab, leiab ta aga, et järgmisel aastal oleks mõistlik ürituse terviklikkuse huvides siiski politsei liiklust reguleerima paluda. Saan kuulda, et mõte sel aastal pealinna eeskujul ka ülikoolilinnas ristitee korraldada tuli neil koos Einike Pilliga hiljuti Tallinna vanalinnas. Triin kiidab Tartu kogudusi, kes algutusega väga hästi kaasa tulid.

Peetrist Jaani ja Jakobi mäest üles
Peetri kiriku taevasse osutav torn jääb seljataha, Jaani kirik avab üle Emajõe jõudnutele oma peaukse. Kirikusse jõudes meenutame, kuidas Jeesus nõrkes esimest korda risti all ja kuidas ta kohtus oma kurvastava emaga. Ei ole suuremat emaarmastusest, mis on pika meelega ega küsi omakasu. Pole raske kujutada ette Jeesuse ema ahastust, nähes oma poega kannatamas. Ema saab osa lapse valust. «Kui see on sinu tahtmine, siis lase meist mööda säärane kannatus,» võtab õpetaja Triin Käpp kokku kõigi emade palve. Raskustes avaneb ema loomus – jääda oma lapse kõrvale lõpuni.
«Jeesus, mind meeles pea …» huulil, liigume edasi, üles Jakobi mäest katoliku kirikusse, kus preester Miguel Angel tere tulemast ütleb ja rännuliste mõtted kahele järgmisele peatusele Jeesuse kannatusrajal juhib. Meenutame, kuidas Küreene Siimonat juhusliku kõrvalseisjana sunniti kandma Jeesuse risti – tegema head vastu tahtmist. Ka niisuguse heateo võttis Jeesus vastu. «Jeesus, anna meile mõista, et iga pisike heategu, mida me teeme, on sinu silmis suur,» tõstab preester piibliseiga  tänapäeva.

Patt on raske rist
Mööda Veski tänavat edasi liikudes jõuame modernse ehitise, sel kevadel baptistide omandisse jõudnud Kolgata kiriku juurde. Pastor Leho Paldre räägib pühakojas sellest, kui Jeesus nõrkeb teist korda ja kui ta kohtab nutvaid naisi: «Issand, sa ei suuda enam, taas lamad sa maas. Seekord ei kukkunud sa mitte ainult risti, vaid ka kasvava väsimuse tõttu. Nii väsitav, kestev kannatus, valus, tappev.» Ka patu koorma all võib nõrkeda. «Issand, mu patud uinutavad südametunnistuse. Ma harjun väga kiiresti kurjaga. Siin suuremeelsuse puudujääk, seal truudusetus, edasi juba paljas ettevaatamatus, ja peatselt tuhmub mu pilk ning ma ei näe enam inimesi oma teel. Ma laman maas, eemal sellest teest, mille sina mulle kätte näitasid. Issand, hoia mind harjumuste eest, mis uinutavad ja viivad surma,» kirjeldab vaimulik olu, mis igale inimesele äratundmise toob.
Toomemäe veerul, vana vallikraavi nõlval asub kauni arhitektuuriga metodistide pühamu, mille kammerlik kirikusaal ei taha hästi teekonnalisi äragi mahutada. Püha Luuka koguduse pastor Priit Gregorius Tamm võtab üheksanda ja kümnenda peatuse teemat avades abiks paavst Johannes Paulus II ristitee mõtted. Jee­sus nõrkeb kolmandat korda risti all ja Jeesusel rebitakse riided seljast. «Iga peatus sellel teel on kuulekuse ja eestpalvetamise verstapost,» kinnitab vaimulik.
Jõuame 1842 valminud, 1941 varemeteks muudetud ja nüüd oma uut ülestõusmist ootavasse Maarja kirikusse, kus eriti ränki etappe – Jee­sus lüüakse risti ja Jeesus sureb ristil – aitab lahti mõtestada kohalik õpetaja Joona Matias Toivanen. Just siin kirikus, mis on enda müüride peal tunda saanud ülekohut ja alandust, muutuvad mõjusaks need kannatustee osad.
Pauluse kiriku krüpti jõudes kustutatakse elektrivalgus. Kolumbaariumi lähedus annab tunde, et oleme hauas. Õpetajad Joel ja Kristjan Luhamets loevad küünlavalgel kirjakoha, mis oma mõjususes ei tunne konkurenti: «Isa, sinu kätte annan ma oma vaimu!» Nõnda ütles Jeesus, langetas pea ja heitis hinge.
Meie istume, peatume veel viivuks, et palvetada Jeesuse enda õpetatud sõnadega: «Meie isa, kes sa oled …» Siis jätkame rändu, sest lugu ei ole veel läbi.

Kivi hauasuule
Justkui selleks, et mõtisklusele ajalist ruumi anda, vältab teekond Pauluse kirikust Salemi baptistikirikusse rohkem kui pool tundi. Me liigume läbi Tartu reklaamtuledest kireva kesklinna ja otsime oma rajale ruumi pühadeks valmistuva linnaaskelduse keskel. Aga lõpuks jõuab Salemi kiriku rahusse ka viimane kolonnis liikunu, jättes seljataha umbes viis kilomeetrit ja kolm tundi. Raske kirikuuks vajub kinni, markeerides kahe maailma piiri.
Pastor Toivi Pilli toob Kõigevägevama ette kirikuliste mõtted: «Too meid välja vangipõlvest, et kiidaksime sind taas. Meil on tunne, et sa oled meid maha jätnud, kuigi teame, et hoopis meie oleme sind maha jätnud.» Jeesus võetakse ristilt ja maetakse hauda. Suur kivi lükatakse hauasuu ette. «Ja rohkem me ei räägi sellest. Ta on hauas. Mingem koju,» saabub loole lõpp pastor Pilli sõnade kaudu.
Kogudus tõuseb ja läheb. Teades, et see ei ole siiski lõpp. Teades, et kivi lükatakse pärast vaikset laupäeva hauasuult ja haud jääb tühjaks.
Liina Raudvassar

Ristitee peatused
I – Jeesus mõistetakse surma (Peetri kirik)
II – Jeesus võtab risti oma õlale (Peetri kirik)
III – Jeesus nõrkeb esimest korda risti all (Jaani kirik)
IV – Jeesus kohtub oma kurva emaga (Jaani kirik)
V – Siimon Küreenest kannab Jeesuse risti (katoliku kirik)
VI – Veroonika pühib higirätikuga Jeesuse palgeid (katoliku kirik)
VII – Jeesus nõrkeb teist korda risti all (Kolgata kirik)
VIII – Jeesus kohtab nutvaid naisi (Kolgata kirik)
IX – Jeesus nõrkeb kolmandat korda risti all (Püha Luuka kirik)
X – Jeesusel rebitakse riided seljast (Püha Luuka kirik)
XI – Jeesus lüüakse risti (Maarja kirik)
XII – Jeesus sureb ristil (Pauluse kirik)
XIII – Jeesus võetakse ristilt (Salemi kirik)
XIV – Jeesus maetakse hauda (Salemi kirik)