Teadlased uurivad Rõuge kirikuaia leide

Luudeuurija Martin Malve ülesanne on Rõuge kirikuaiast välja kaevatud inimluud „rääkima panna“. Leiti ka hauapanuseid ehk münte, nuge ja sõlgi.

Sel aastal 290-aastaseks saanud Rõuge kiriku ümber asetsev kunagine surnuaed on märksa vanem kui pühakoda, sest esialgsel hinnangul pärinevad leiud 16.–18. sajandist. Kirikute ümber keelati matmised senati ukaasiga, mille Katariina II allkirjastas 1772. aastal. Uuemad leiud tunduvadki esialgsel hinnangul pärinevat sellest ajast.

Kalmistu suurem kirikuaiast

Tartu ülikooli arheoloogia doktorandi, Rõuge objekti vastutava arheoloogi Martin Malve sõnul toimusid augustis ja septembris arheoloogilised kaevamised, sest kirikusse paigaldati uut küttesüsteemi. „Meie eesmärk oli teha kindlaks, kui sügaval matused on. Kaevasime kolm prooviauku ja selgus, et matused jäävad tänapäevasest maapinnast umbes 70 cm sügavusele. Trass paigaldati matuste peale,“ jagas ta. 70 cm olevatki kesk- ja varauusaegsete kirikuaedade tüüpiline matmissügavus. Mõnikord on hauad koguni 50 cm kõrgusel.

Kindlalt võib väita, et praegu muruga kaetud Rõuge kirikuaia kalmistu on olnud pikka aega aktiivses kasutuses ja selle piirid ulatusid kaugemale kui praegune aiaga piiratud ala. 12 aastat erinevaid arheoloogilise välitöid teinud Malve ütleb, et kirikuaiad ümbritseti aedadega enamasti 18.–19. sajandil. „Kui suur kalmistu tegelikult oli, seda ei tea. Rõuges võis näha, et kui trass liikus kirikuaia lõunaosast välja, siis matused jätkusid,“ sedastab arheoloog. Luid on leitud isegi kõrval asuva Rõuge koolimaja rajamisel.

Mida leiti?

„Leidsime arvukalt segatud inimluid, mis olid lõhutud mitmete ülematmistega. Ei saa ju lasta koppadel ja labidameestel neid segi kaevata ja lõhkuda. Inimeste luud tuleb puhastada, dokumenteerida ja anda neile tagasi n-ö lugu ehk skeletid rääkima panna,“ jutustab Malve, lisades, et kuna hetkel mujal veel välitööd käivad, siis Rõuge luud ootavad uurimist: „Ülesanne on määrata luude omanike sugu, vanus surma hetkel, milliseid haigusi põeti ja vigastused saadi. Võtame tuleviku tarbeks ka luuproovid, nn mineviku DNA tarvis või isotoopproovideks. Viimaste abil on võimalik määrata, mida inimene oma eluajal sõi.“

Esialgsel vaatlusel võis märgata liigeste kulumist, hambakaariese ja hambakivi olemasolu. Sellised faktid annavad väärtuslikku teavet tolleaegse inimese igapäevaelu kohta. Erinevate arheoloogiliste uuringute tulemusel võib väita, et meie esivanematel oli probleeme hambahügieeniga, söödi palju süsivesikute rohket toitu ehk teraviljatoite ja loomset valku.

Lisaks luudele leiti ka hauapanuseid: münte, sõlgi ja nugasid. Müntide tuumik pärineb 16.–17. sajandist. Lootus leida keskaegseid rahasid luhtus. „Tööriistu pandi kaasa, et võib-olla on neid teispoolsuses vaja. Müntide puhul on talurahvas uskunud, et see on maks paadimehele, ka koha ostmiseks teispoolsuses, kindlasti oli ka muid põhjendusi,“ avab Malve vanu arusaamu.

Rahu surnutega

Peale Rõuge kirikuaia toimusid arheoloogilised kaevamised hiljuti ka Nõo kiriku ümber, kus leiti 27 matust, millest varaseimad võivad pärineda keskajast ehk 13.–14. sajandist. Ka seisavad talveperioodil ees Tallinnas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Tallinna Kaasani kirikuhoone juurest välja kaevatud 17 matuse uuringud. Lisaks toimusid välitööd Karula Püha Maarja kiriku varemetes ning Valjala Püha Martini kiriku apsiidi sokli- ja vundamendimüüritise renoveerimisel. Valjala kiriku juurest leiti kuus 13.–14. sajandist pärinevat hauda.

Lõpetuseks ütleb luu-uurija Malve, et arheoloogid on omal moel surnutega rahu sõlminud: „Kui toimuvad mingid ehitused, siis tegeleme lahkunute säilmete rahu päästmisega, ei tee seda oma lõbuks. Reeglina maetakse nad ka tagasi. On ka olukordi, kus see pole võimalik. Näiteks kui sama koha peale tuleb autotee, siis maetakse mujale või leitakse koht teaduskogudes. Positiivne on, et Tartu ülikooli luukogu asub endise Maarja kirikuaia koha peal ehk nad viibivad ka kogus olles vana kalmistu territooriumil.“

Kätlin Liimets