Tartu praostkonnas oli rahulik külviaasta

Lohusuus toimunud Tartu praostkonna sinodil tõdeti, et koguduste elu on kulgenud suuremate muutusteta.

Praostkond on üsna eripalgeline. Tartu linna suurte koguduste kõrval kuuluvad sinna maakogudused, kus kirikulisi on pühapäeviti vaid kümmekond. Hoopis omamoodi on Peipsi-äärne kant, kus kõrvuti eestlastega elavad vanausulise taustaga venelased. Just seal seekord sinodit peetigi.
Lohusuu kirikus peetud jumalateenistuse järel siirdusid osavõtjad kõrvalasuvasse koolimajja koosolekule. Tähtsaimaks sündmuseks oli seekord uue praosti valimine. Kuna senine praost Joel Luhamets pühitsetakse 23. aprillil piiskopiks, loobus ta järgmiseks ametiajaks kandideerimast. Peapiiskopi esitatud praostikandidaat Ants Tooming (Tartu Peetri kogudus) osutus valituks 41 poolthäälega 45st. Veelgi suurema ülekaaluga avaldas sinod toetust senise abipraosti Kristjan Luhametsa jätkamisele.

Raskusi võites
Joel Luhamets kinnitas oma aruandekõnes, et suuri muutusi praostkonna elus ei olnud. Arvulised näitajad olid umbes samad kui eelmistel aastatel. Palamuse ja Kursi kogudus jäid küll ilma oma õpetajata, kuid uusi vaimulikke juurde ei tulnud. Liikmesannetajate arv püsib stabiilsena, mis on maakohtade tühjenemist arvestades päris tähelepanuväärne.
Luhametsa sõnul on kõige tähtsam siiski see, et jumalariigi töö läks edasi: «Kõikides kirikutes peeti jumalateenistusi, evangeeliumi on kuulutatud, sakramente on jagatud.» Ta pidas vajalikuks rõhutada, et praegu päevakorral olevate väliste muudatuste kõrval vajab kirik ka vaimulikku ülesehitamist, mis algab sellest, et Jumal meie südametes oma tööd teeb.
Mustvee ja Lohusuu õpetaja Eenok Haamer kutsus samuti üles palvetama Eesti rahva ärkamise eest. Ent paljud koguduste aruandjad tõid esile ka üpris asiseid probleeme.
Väikestel maakogudustel napib vahendeid kirikuhoonete hooldamiseks. Õpetajate palgad on väikesed ja nad peavad endale ilmalikku lisateenistust otsima. Kuna külad tühjenevad, ollakse õnnelikud sellegi üle, kui aasta jooksul üldse ristimisi ja leeritamisi ette tuleb või õnnestub ühe vaimuliku sõnu kasutades «mõned [uued] inimesed kinni püüda».
Kuid tänu oma visadusele ning üldkiriku, kogukonna ja sõpruskoguduste toele suudetakse raskustega toime tulla. Nii on möödunud aastal tehtud suuremaid remonditöid Torma ja Võnnu kiriku juures. Eriti palju vaeva nägi Avinurme kogudus sealse elulaadikeskuse võlgade tasumisega. Ent sama kogudus paistab silma sellegi poolest, et seal on teist aastat järjest üle 20 leerilapse.
Tartu linna koguduste elust väärib äramärkimist Pauluse koguduse kirikusaali valmimine ning Peetri koguduse algkooli edukas tegevus.

Positiivne õhkkond
Mõnegi koguduse esindaja leidis, et möödunud aastast polegi midagi erilist rääkida. Sinodi lõpukõne pidanud peapiiskop Urmas Viilma sõnul ei tähenda see aga, et oleks tühja tööd tehtud. «See on ustav, järjepidev külvitöö. Lõikavad meie järeltulijad ja kord lõikuse Issand,» rõhutas ta.
Viilma kinnitas, et tema muljete kohaselt on rahva suhtumine kirikusse Eestis üldiselt positiivne. Hästi läheb aga kogudustel, millel on head sidemed kohaliku omavalitsuse ja eriti koolidega. Tartu praostkonnas tehakse ülemkarjase arvates tööd ustavalt ja rõõmuga. Ta avaldas heameelt, et sinodil jäi kõlama positiivne toon. Tõepoolest, ka koosolekul valitsev õhkkond oli soe ja sundimatu.
See ei tähenda, et kriitikat ei tehtud. Eenok Haamer oli oma aruandes kirjutanud, et kirikupoliitiliste otsuste tegijad ei ole piisavalt kursis tegelike oludega väiksemates kogudustes. Ka vääriksid Haameri arvates koguduste pikaajalised ustavad töötegijad rohkem tunnustamist. Peapiiskop nentis, et nendes etteheidetes on omajagu tõtt.
Oli teisigi, kes otsekoheselt, kuid mitte pahatahtlikult kirikuelu korralduse üle polemi­seerisid, kuid ükski tõstatatud probleem siiski pikemat arutelu ei sünnitanud. Pärast Eenok Haameri lõpupalvet sõitsid saadikud tagasi koju. Ehk ootab neid ees taas üks täiesti tavaline aasta, mille viljad ometi kunagi tulevikus nähtavaks saavad.
Rain Soosaar