Tänulikkus

Koguja on öelnud: „Tühisuste tühisus, kõik on tühine! Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast?“ (Kg 1:2b–3a)
Kuigi elu on mugavam kui kunagi varem, luurab meid ikka masendus ja depressioon. Tunded kuuluvad loomuliku osana elu juurde. Naer ja pisarad on terve hingega inimese tunnused. On hetki, mil lihtsalt pole võimalik ilutseda, ja väsimust, mil tundub, et tühi kõik.
Kuidas aga jõuda Koguja tänuliku elutarkuseni, et „Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta hingel rahuldust tunda oma vaevas. Ma nägin, et seegi on Jumala käest“ (Kg 2:24).
Inimkond on õnne nimel nüri järjekindlusega endale ehitanud tehislikku maailma. Päevavalguse puudumist kompenseerib elektrivalgus, seinad isoleerivad meid järjest tõhusamalt väliskeskkonnast. Edasi liikumiseks vajame 100 hobuse jõudu ning linnulaulu kuulame nutitelefonist. Kui netiühendus kaob, oleme kadunud, sest inimsuhtedki on järjest virtuaalsemad. Tundeid väljendame emotikonidega, lohutuse asemel lahutame meelt ja elamise asemel tarbime tooteid.
Jeesus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)
On vaid aja küsimus, et rahvas leiab taas üles vajaduse kirikus käia. Võib-olla kohe alguses isegi mitte selleks, et Jumalat otsida, vaid et päriselt kohtuda inimestega, tunda tõelisi tundeid, mõelda ehtsaid mõtteid, elada ehedat elu. Ning küllap siis mõnigi avastab ülima tänulikkuse põhjuse. „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu“ (Ps 103:2).
Mart Salumäe