Tänulikkus

Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!“                                           Lk 17:19

Tänulikkus annab elujõudu. Tänumeel paneb näo särama. Tänulik inimene ei saa olla ülbe ja ennasttäis. Tänulik inimene on hea. Tänu tahab saada jagatud. Tänulikkus on haletsuse ja nurisemise vastand. Tänuga on rõõmus ja kerge olla. Tänulikkus peaks tulema iseenesest, sundimata.

Aga alati ei tule. Meil on õieti tohutult palju põhjust tänulik olla, kuid sageli me kahjuks ei suuda seda. Miks küll? Miski varjutab, miski segab, tumestab, me laseme end sellest liiga kergesti kaasa tõmmata. Ja siis leiame tohutult põhjusi, miks elu on nii raske, vaevaline ja ebaõiglane. Muidugi, siin maailmas ongi kõik rosolje moodi segamini: õnn ja õnnetus, hea ja kuri, kuid oluline on, millele oleme keskendunud. Millele on meie meel avatud? Kas see ei peaks olema avatud kõige hea allikale? Kui seda alati suudaksime – me oleks pühakud! Aga seepärast ongi pühakuid vaid mõned, et kõik seda kogu aeg ei suuda.

Peamises eluvalemis on üksikud avaldised – usk, lootus ja armastus – omavahel kuidagi seotud tänulikkusega. „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!“

Meelis-Lauri Erikson