Talvevalgus

Sel talveõhtul
seadsin sammud
metsaserva.
Mu sooviks
oli üle pika aja
taas päikest näha!
Valgust püüda …

Mets lausa sädeles
mu ümber,
külm õhtuvalgus maalis
kõik lumevarjud sinavaks,
siis ühe kuldse helgi
viskas veele
kui õnnepisara.

„Mis kaunis vaatepilt!“
ma hüüdsin endamisi.
Rõõm hinges väreles
ja üksisilmi
veel kaua vaatasin,
kuis puude taha peitu
kaob viimne valguskiir.

Sain sellest tunnist
nii palju jõudu, lootust,
et sündis ime!
Soe päike
säras edasi mu jaoks
ka pärast loojumist!
Talv polnud enam
külm ja pime.