Talus runneldati kohe mõnuga

Talu laagrikeskuses Tallinna külje all tähistati pühapäeval, 17. novembril Sirje Kiiviti eestvedamisel Hando Runneli 75. sünnipäeva laulu- ja luuleõhtuga.

Mõelgem nii, et Sirje Kiiviti puhul ei ole tegemist näitekunstile kaotsi läinud talendiga, vaid võiduga kiriklikele ringkondadele: ka pärast abikaasa, peapiiskop Jaan Kiiviti igavikuteele minekut on südikas naine jätkuvalt mitmeid suurüritusi korraldamas ja temale ainuomase aktiivsusega läbi viimas.
Üks selline, mis pr Sirje Kiiviti ettevalmistusel ja täiuslikul juhtimisel aset leidis, oli rahva poolt armastatud kirjaniku Hando Runneli austamisõhtu laagrikeskuses Talu, mis tõi kirikuaasta eelviimasel pühapäeval kohale rohkelt luulesõpru.
«See on ime, et oleme olemas. Kuna me homsest ei tea, siis kasutagem tänast, käesolevat hetke – naudime runneldamist, Hando Runneli sõna ja selle viisistusi,» juhatas Sirje Kiivit laulu- ja luuleõhtu Talu laagrikeskuse tänavu sügisel sissepühitsetud peahoone teise korruse saalis sisse.
Ta meenutas, et ollakse hingedeajas, mil vanadel eestlastel oli komme lahkunud omaste jaoks lauale toitu jätta: «Aga meie kostitame neid luulega, mida saate omandada läbi laulu.» Sirje Kiivit meenutas, et nii peapiiskop Jaan Kiivit sen kui peapiiskop Jaan Kiivit jun pidasid luulet kirjandusžanrina oluliseks: «Noor Jaan Kiivit nautis luulet nii, et tal pisarad voolasid.»
Õhtu kulges kindla kava järgi, kus sõna vaheldus muusikaga ja ühislaulmistele järgnesid sooloülesastumised. Keha kinnitati tõhusa õhtusöögiga ning aega anti ka seltskondlikuks koosviibimiseks. Et mõtted, mis Hando Runneli luulepärandi lainel, saaksid vahetatud. Sirje Kiiviti taktikepi all sujus koosviibimine kui suure laulupeo väike mudel.
«Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus …», oli esimeseks ühislaulmiseks, mida kitarril saatis Tõnis Tulp, klahvpillidel Jüri Vaino ja flöödil Maris Lend. Esimesele laulule järgnesid teised, kusjuures nii mõnegi puhul läbis koosviibijate päid küsimus: kas see laul, mida ma ju nii hästi tean, on samuti Runneli sõnadele loodud?
Jah, Hando Runneli luule on nagu lakmuspaber, mille abil on hõlbus selgitada viisistuse ajale vastupidavust. Runneli sõnadele on loodud laule, mis elavad rahva keskel tüüpiliste rahvalauludena, mille autorlus kipub ununema, aga laul ise kogub populaar­sust («Maa tuleb täita lastega», «Üks veski seisab vete pääl», «Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi», «Oi külad, oi kõrtsid», «Kaua sa kannatad» jt).
Nõukogude perioodil elanud mäletavad indu, millega loeti Runnelit ka n-ö ridade vahelt, lähenedes tekstile allegooriliselt, nii et ka lihtne töö- või kalendrilaul omandas poliitilise allteksti ning andis jõudu kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik.
Hando Runneli luulet, mis valitud tema 1972.–1988. aastani trükis ilmunud loomingust, esitasid piiskop Einar Soone, kantsler Urmas Viilma, õpetajad Annika Laats, Teet Hanschmidt, Jüri Vallsalu ja Arho Tuhkru, aga ka ilmikud, näiteks Indrek Treufeldt Tallinna toomkogudusest ja paljud teised.
Sirje Kiivit oli endale lugemiseks valinud mitmeid värsse, aga eriti ehedalt, justkui temale esitamiseks kirjutatult mõjus Üks naine lehmaga läks üle mäe, tal lambad ohelikkupidi teises käes ning sääred paljad, kriimulised tal, ja lapsepõnnid õueväraval, mille Hando Runnel kirjutas 1967. aastal oma kodutalu naabrinaise, Järva-Jaani lähistel asuvas Liutsala külas elava maanaise näitel.
Liina Raudvassar