Tähelepanekuid pastoraalseminari vilistlaspäevadelt

Lauritsapäeval, 10. augustil möödus 10 aastat sellest, kui peapiiskop Jaan Kiivit noorem ordineeris EELK preestriks viis pastoraalseminari äsja lõpetanud preestrikandidaati.

Kui pidulik ordinatsioonijumalateenistus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus päädis, läksime igaüks oma teed. Hiljem kohtusime siin-seal erinevate kiriklike või muude sündmuste raames. Esimesed aastad ordineeritud vaimulikuna olid omal moel õpiaastate jätkuks – teooria praktikasse sobitamine, mille käigus tunti rõõmu edusammudest ja õpiti enda tehtud, aga ka teiste vigadest.
Paremas olukorras olid meist need, kellel oli mentor või kogemustega kolleeg, kelle poole võis vajadusel nõu saamiseks pöörduda. Samas ei ole mentorlus ja supervisioon olulised mitte üksnes ametialaselt, vaid ka isikliku usuelu ja selle arengu seisukohast. Siinkirjutajagi vaimulikuks kasvamine oli ordinatsioonile järgnevatel aastatel võrdlemisi sujuv just tänu mentorile.

Mentorluse olulisus
Arvatavasti ei ole meie kirikus vähe neid vaimulikke, kes on pärast pastoraalseminari lõppu koguduse juurde siirdudes ning koguduseelu juhtimise ja korraldamise keskel tunnetanud vaikselt ligi hiilivat üksindust, mis kipub tekkima iseäranis siis, kui kontakt teiste vaimulike või mõttekaaslastega ei ole kuigi sage.
Kuidas sellisel juhul oma ametialaste dilemmade ja küsimuste, aga ka isiklike tunnetega toime tulla ja neile vastuseid leida? Kuidas ennetada sellest nõudlikust ametist tulenevat väsimust või ületöötamist? Küllap sõltuvad lahendused igast üksikjuhtumist, kuid arvatavasti aitaks probleemseteks kujunevaid olukordi osaliselt ennetada mentorluspõhimõtete väljatöötamine, aktiivsem lävimine ametikaaslastega (nii eraviisiliselt kui kiriku korraldatavate ürituste raames) ja jätkuv täiendusõpe.
Mentorlus oli ka üks neid teemasid, mis kerkis esile 2013. aasta detsembrist käesoleva aasta juunini toimunud EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari vilistlaspäevadel. Päevad andsid osavõtjatele võimaluse uuendada oma sidemeid kunagiste õpingukaaslastega ning jagada mõtteid ja vahendada kogemusi tööst vaimulikuna. Arutleti selle üle, millised on olnud pastoraalseminari lõpetanute suurimad rõõmud ja mured oma töös.

Vilistlaspäevadel kõneldust
Millised on meie vaimulike peamised probleemid, on vilistlaspäevade arutelude põhjal üheselt siiski võimatu vastata, sest probleemid on erinevad ja väga palju sõltub konkreetsest vaimulikust, tema hoiakutest, oskustest (ka kriisidega toime tulla), teadmistest ja võimetest ning sellest, millist kogudust teenitakse, kuid üks korduvalt välja toodud teema oli just vähese või puuduliku mentorlusega seonduv.
Mitmed mainitud probleemid ületavad aga pastoraalseminari kompetentsipiire ning seonduvad enam kogudusega (koguduse kaastööliste vähesus ning oht, et ustavad inimesed väsivad ja jäävad kõrvale), praostkonnaga (praostipoolne vähene märkamine ja tunnustamine, retriitide ja supervisiooni vajadus), üldkirikuga (vähene solidaarsus koguduste vahel jne), aga ka ühiskonnaga tervikuna (demograafilised muutused ja väljaränne).
Loodetavasti olid vilistlaspäevad tänuväärseks kokkusaamiseks ka seminari korraldajatele, sest peale seniste kogemuste kirjeldamise arutleti ka (oma praktilistest kogemustest lähtuvalt) selle üle, millele pastoraalseminar võiks oma õppetöös edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.
Vilistlased tõid välja vajadust käsitleda enam koguduse ülesehitust ja praktilisi teemasid nagu asjaajamine, raamatupidamine, aruandlus jne. Leiti ka, et pastoraalseminari praktika võiks toimuda nii linna- kui maakoguduses, eelkõige aga seal, kus koguduseelu toimib. Samuti sooviti, et enam käsitletaks pastoraalseminaris vaimulikutöö praktilist korraldust: kalendri pidamist, õiget puhkuse ja töö vahekorda, isiklike peresuhete hoidmist, kriisidega toimetulekut jms. Vilistlased toonitasid vajadust korraldada selliseid vilistlaspäevi ka tulevikus.

Elukestev areng
Üks tõdemus, mille siinkirjutaja vilistlaspäevalt kaasa võttis, on see, et oluline on oskus küsida ja kasutada seda ühist ressurssi (teadmisi, kogemusi), mis meil kirikus olemas on, ning piiskop Einar Soone soovitus, et kui tahad professionaalselt edasi areneda, ole aktiivne.
Usuteaduse instituudi dekaan dr Randar Tasmuth tõdes hiljutises artiklis «Tänane külv on homne lõikus» (Eesti Kirik nr 29, 2. juuli 2014), et haridust ei saa anda, vaid haridust saab omandada. Nii nagu akadeemiliste teadmiste omandamine sõltub meist endist, sõltub (enamasti) meist endist ka meie (elu)kestev areng vaimulikuna, kuid seda eeldusel, et on olemas kandvad tugisüsteemid, millele toetuda.
Usuteaduse instituut on aasta-aastalt üha enam korraldanud vaimulikele ja koguduse teistele töötegijatele mõeldud koolitusi ning peale klassikalise usuteadusliku hariduse andmise ka kirikliku koolituskeskuse rolli omandanud. Samuti on tehtud väga tänuväärne algus vaimulike regulaarseks kokkukutsumiseks ja temaatilisteks mõttevahetusteks pastoraalseminari vilistlaspäevade näol.
Siinkirjutajale on see märk sellest, et kirik huvitub ja hoolib oma töötegijatest. Suur tänu vilistlaspäevade korraldajatele ja läbiviijatele!
Kristel Engman,
Lääne praostkonna vikaarõpetaja,
EELK UI Pastoraalseminari
2004. a vilistlane

Statistilisi andmeid
Järgmisel aastal 20. tegevusaastat tähistav pastoraalseminar tegutseb 1995. aastast ning ajavahemikus 1995–2013 on pastoraalseminari preestrikoolitusel õppinud 119 inimest.
Pastoraalseminari diakonikoolitus tegutseb 2008. aastast ning 2008–2013 on diakonikoolitusel õppinud 29 inimest. 2014. aastal õpib pastoraalseminari diakonikoolitusel 3 inimest.
Pastoraalseminari juhatajad on olnud Paul-Gerhard von Hoerschelmann (1995–1998), Ove Sander (1998–2012) ja alates 2012 Einar Soone.
Pastoraalseminari juhataja assistendid on olnud Merike Schümers-Paas (1995–1998) ja alates 1998 Liina Sander.

Pastoraalseminari vilistlaste mõtteid vilistlaspäevadest
Kalle Kõiv, Juuru koguduse õpetaja: Mulle väga meeldis kohtuda nii oma kursusekaaslastega kui ka teiste lendude esindajatega. Oli meeldiv tutvusringkonda laiendada ja osadust tugevdada. Huvitav oli kuulata erinevaid lugusid, mis harivad ning sisendavad kindlust, et me ei ole (kristlasena) kunagi üksi. Kindlasti on sellisel kokkusaamisel ka hingehoidlik tähtsus.
Tiina Ool, Kuressaare koguduse abiõpetaja: Südamlik tänu vilistlaspäeva eest! Päev oli väga hästi korraldatud ja tore oli tuttavamaks saada teiste vilistlastega, kuulata ja jagada lugusid, õppida üksteiselt. Sain palju häid mõtteid, vaimulikku kosutust ja julgustust. Aitäh ka Urmas Nagelile ja Naatan Haamerile! Mitme lennu ühiseid vilistlaspäevi võiks korraldada regulaar­selt nii iga kolme aasta tagant, et oleks võimalik sellist kogemust saada. Jumala õnnistust pastoraalseminarile!