Tähed Toomemäe taevas

Inimesed on ikka tähtede poole vaadanud, olgu siis et teele õiget sihti leida, saatust ennustada või lihtsalt unistada.
Pisut enam kui 300 aastat tagasi (1692) jõudis Tartusse tähtede uurimiseks esimene teleskoop. Tähetorni valmimine 1810 tõi väikese provintsilinna taevasse kuldajastu, mis astronoomia seisukohast jäi kestma oma kaheks sajandiks.
See kõik on huvitav algmaterjal, aga Loone Otsa uut etendust vaatama tõmbas peategelase, astronoomi elumajas elanud professor Peter Carl Ludwig Schwarzi abikaasa Julie Hagen-Schwarzi (1824–1902) romantiline lugu, mille autor on pealkirjastanud «Julie ja tähed».
Soe augustiõhtu, Toomemäe park, vana ja tänapäeva mõistes väike väsinud elumaja ning hea koosmäng lõid ereda pildi omaaegsest Tartu õhustikust, aga veel enam Julie just kui kahestunud isikust.

Kunstnikust koduperenaiseks
Vanemuise näitleja Maria Annus kehastas noort naist, Peterburi Keiserliku Kunstide Akadeemia liikmest väikelinna kunstnikku, armastavat abikaasat ja koduperenaist, kes peab peenraid rohima, pesu pesema ja hoolitsema, et korsten oleks küttehooajaks puhastatud.
Kõige selle kõrval ta maalib ja maalib. Kirglikult, hetketi kõike unustades. Etenduses küll oma mehe portreed, kes on kaugel astronoomilisel ekspeditsioonil ja kelle järele ta igatseb.
Kõneldakse ka kohalike prouade portreedest ja muidugi sellest, et Euroopa kaotas Tartusse «maetud» Julie Hageni näol ühe 19. sajandi andekama naiskunstniku.
Julie püüab linnaprouasid maalides ehk maalide eest saadud tasuga igapäevaeluga toime tulla ja vaatab unistades tähtede poole. Kuskil Siberi väljadel vaatab tähtede poole tema armastatud abikaasa (Kristjan Sarv). Ta on kättesaamatu nagu täht ja jõuab vaatajate ette praktiliselt lõpustseeniks.
Tähtedel ongi tähtis osa – need nii ühendavad kui eraldavad. Nad on nii tähtsad, et nende pärast tegelikult ongi Toomele ehitatud astronoomimaja, mida ootamatult tulevad külastama selle esimene elanik akadeemik Struwe (Rain Simmul) ja tema sõber akadeemik Tenner (Margus Jaanovits).

Peidetud traagika
Pisut ootamatu oli korstnapühkija roll, kuid seegi asetus oma kohale: Reimo Sagori ja Maria Annuse dialoog toetas suurepäraselt seda romantilist liini, mida noor andekas kunstnik endas peitis. Ka pidada ju korstnapühkija õnne tooma – muidu võinuks Julie elu tegelikkust, sh noorpõlve võitlusi võtta liig traagiliselt. Nii jäid need näidendis pigem Struwe eneseuhkuse arvele.
Eks see tartlastele ja laiemalt eestlastele õnn oli, et Väike-Prangli mõisas sündinud ja Tartus kasvanud ning välismaal, sealhulgas Roomas maalikunsti õppinud andekas naine armastas astronoomi ja kodu ülalpidamiseks aina maalis. Maalis 1889 Tartu Maarja kirikusse altaripildigi, mis kahjuks tules hävis.
Värvikate karakterite ja heade näitlejatega lugu, vastukaaluks üsna jahedale suvele soe õhtu, tähetorni õuelt õunapuu alt mekitud valge klaarõuna maitse – see kõik andis muidu sombusele suvele kirgast ja kaunist värvi. Õnnestunuks veel kuulda versiooni, kuidas kunstnik kirikusse pilti maalis … Aga selle võib tähti vaadates ise juurde mõelda.
Etenduse «Julie ja tähed» lavastaja on Margus Kasterpalu, kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Osalevad näitlejad Maria Annus, Rain Simmul, Margus Jaanovits, Kristjan Sarv, Reimo Sagor ja Marika Barabanštšikova. Toimumispaigaks on Tartu tähetorn 19. sajandi teisel poolel.
Rita Puidet