Pidin juba paar päeva varem kirjutama ja kahtlemata oleks mu läkitus siis palju rõõmsam olnud, aga täna olen ma kurb.

Dahabis plahvatasid õhtul pommid. Kaks nädalat tagasi kõndisin sama silla juures, mida täna õhtustes uudistes näidati. Mu ümber olid sõbralikud inimesed ja sõin maitsvat rooga restoranis, mida tänaseks ilmselt ei ole. Meid teenindas kärme õpipoiss ja ühel tõmmul töötajal oli kaelas suur rist ning jalas teistest erinevalt teksased. Kardan, et neid enam ei ole. Ma palun Kõigevägevamalt armu ja halastust kõigi maailma inimeste südametesse. Ma väga palun, sest ainult armastus suudab maailma päästa. Ma hüüan Su poole, oh ISSAND. Ma nutan ja anun Sind, armas Isa.

Mu Egiptuse reis oli väga õnnistatud, ma ei tea, miks ta sellise valuga pidi päädima. Olin Egiptuse Dahabi kuurordis paastuaja viimasel nädalal. Kuna see oli loosiga võidetud reis, siis ei sõltunud minust tegelikult ei reisi sihtkoht ega aeg. Ometi sain ma reisi, mis ületas  igati mu lootused.

Päikesetõus Moosese mäel

Ma sain kultuurireisi, mida ma igatsesin, ja mis peaasi – sain Siinai mäe. Kui kuulsin võimalusest Moosese (seal nimetati ka nii) mäel päikesetõusu vaadata, olin õhevil nagu laps ja kõhklusteta nõus.

Teele asusime keskööl. Minu jaoks oli see palverännak. Tõusta 2 km kõrgusele tähendas  hõredat õhku ja vongeldes 6 km teed. Minul võttis tõus aega kolm tundi. Jah, oli küll romantiline: pimeduses helkisid sajad üles rühkivad taskulambid, norsatasid kaamelid ja teel oli sooja joogi joomise kohti nagu Tiibeti filmides. Ainult et see oli tohutult kurnav. Ometi ei kahetsenud ma poolt sekunditki ettevõtmise vajalikkuses. Hiljem, juba kodus olles, mõtlesin, et ilmselt oleks ma suvalise mäe puhul arvanud, et 56aastasele treenimata naisele on selline puhkuse veetmise vorm selge lollus. Aga ma tahtsin sinna, see oli mulle sülle kukkunud varandus ja Jumal oli minuga.

Minuga oli moslemist kõrgharidusega egiptuse poiss, kes on gruppidega kaasas, et nõrgemaid aidata. Ta julgustas mind, et ma suudan. Lasi minuti puhata ja läksime jälle. Tipus oli külm, moslem tõi mulle tasuta teki ja päikesetõusu vaadates oli meie teietamisest «sina» saanud. Olime pühal mäel üksteisemõistmises. Armas Taevane Isa, jaga mulle oma heldusest tarkust, et suudaksin kaasa aidata rahule maailmas.

Kohalike elu

Mäelt oli vaja alla ka saada. Tee oli veidi lühem ja astmetega, seetõttu saab seda ainult valges kasutada. Prohvet Eelija klooster oli ka sel teel. Ma olin jahmunud oma õnnest  viibida neis paigus. Alla tulime kaks tundi. Siinai  mäe jalamil on maailma vanim klooster. Ja selle territooriumil on põleva põõsa paik.

Oleksime Katariina kloostri avamist pidanud veel peaaegu tunni ootama, aga teistel ei olnud eriti huvi ning mina olin kirjeldamatult väsinud. Mul oli tunne, et ei jaksa enam sentimeetritki astuda ja hotelli voodisse vajusin nagu ront. Olen alandlik tänus. Nägin ja kuulsin valgustatust ka mõne teise olemises.

Selles kõrbes on elu meie mõistes haletsust väärt. Siinai mäel küsisin Tamirilt (egiptlaselt), mis seal all paistavad. Nüüd saan aru, et mul oli naiivne lootus, et seal on mingid teaduslikud baasid nagu põhjanabal. Ma oleks soovinud, et see oleks tõsi. Tegelikult olid need kaks beduiini küla ja ei ainsatki rohelist liblet.

Kui kloostri juures lapsed meile müütama ja kerjama tulid, oleksin neile koormatega apelsine jaganud, aga mul oli ainult üks õun ja üks apelsin.

Minul tekkis Egiptuses aukartus elu ees. Kõrb on tõesti kõrb. Nägin kõrbes kaamelit oma pabulaid söömas ja ma imetlesin Looja tarkust. Kui näen siinseid loomi sedasama tegemas, ei meeldi see mulle.

Kõrbest väljas

Külastasime ühte beduiini kodu. Nad teenivad sellega, et näitavad,  kuidas nad leiba küpsetavad ja pakuvad teed. Seetõttu vist teistest veidi rikkamad. Meil õnnestus niipalju usaldust võita, et naised lubati ka sisemistesse ruumidesse. Seal oli väga kena ja puhas. SAT-TV ja uhke mööbliga magamistuba ning traditsiooniliste patjadega elutuba. Köögis oli gaasipliit. Meid valdas tänutunne, et teist usku rahvas võimaldas pilku heita oma elule. Ma nii väga palun, et selline rahumeelsus võiks inimeste vahel olla.Sõitsin kaameli seljas, nägin Punase mere võrratut veealust maailma ja suplesin selle soolases vees. Eelkõige ja üle kõige olin aga Piibliga seotud kõrbes. Esimese mõttena olen oma märkmikusse kirja pannud: millest küll luuletavad egiptuse poeedid, mille eest nad armastavad neid liivakõrbeid ja mägede kolosse, mille otsa ei või õieti ronidagi, sest kipuvad varisema. Teel  Siinai mäele sain teada, et luuletavad värvidest, nagu isegi aimasin ja laulavad õnnetust armastusest ja purunenud südamest nagu meiegi.Eestlanna Epp, kes juba aasta Dahabis surfiinstruktor on,  ütles, et on väga sümpaatseid egiptlasi ja tõeliselt vastikuid. Küllap need viimased ka pomme panid. Kahjuks kohtasime Sharm El Sheiki lennujaamas üleolevaid ja purjus eestlasi. Neil paistis kõrb südames olevat.

Kõik mu armsad, kes te kõrbes olete! Kõrb on selleks, et sealt välja tulla. Tänavu  talvel tundsin vahepeal ängistust. Koju tulles lõin lahti Teedy Tüüri aforismide raamatu ja sain selle, mis hetkel oli äärmiselt vajalik.

Kirjutan teilegi: Kannatades ära raiska aega halisemisele: kui kannatad Issanda pärast, plaksuta käsi; kui kannatad oma eksimuste pärast, paranda meelt; kui kannatad haiguse tõttu, palveta; kui kannatad üksinduse pärast, avasta suure Sõbra lähedus; kui kannatad ülekohtu all, anna kohtupidamine üle Issandale. Usk ei tunne masenduse umbtänavat, vaid teed, mis viib vabaduse kõrgendikele.

Käruveskis 25. aprillil              

Sirje Aavik