1877. aastal oli taevaminemispüha 5. mail, aga tänavu 17. mail. 130 aastat on möödunud Mustvee kiriku nurgakivi pühitsemisest ja igaüks võib seda kuupäeva lugeda ukse kõrvalt müürilt.

Sellest ajast peale, mil tulin tööle Mustveesse, on see kirik mulle ikka seostunud selle pühaga ja olen kirikut mõttes nimetanud taevaminemiskirikuks. Oleks kena küll, kui ühest paigast otse taevasse pääseks.

40 päeva

 

Mina aga pidin täna rääkima selle päeva seostest. Seosed on omapärased. Ristikirikus tähendab taevaminemispüha Jeesuse Kristuse taeva minekut. Ta oli 40 päeva pärast surnuist ülestõusmist viibinud oma õpilaste lähedal ja sageli nendega kohtunud. Siis sai aeg täis ja ta pidi edasi minema.

Küsitakse, miks 40 päeva. Meie uudishimu rahuldamiseks oleks hea seda teada. Eks ole oletatud ja püütud ära arvata, ent kuigi tahaksime kõik saladused lahti murda, tuleb ometi leppida, et mõni neist jääbki saladuseks siin maailmas. Seda teame ometi, et Jeesuse paastu pikkus oli ka 40 päeva.

Jeesuse 40päevasest maa peal viibimisest on järeldatud, et surma läbi lahkunud inimesed jäävad veel 40 päevaks kodustesse paikadesse ja neid mälestatakse, kui päevad täis saavad.

Eesti rahvas on seda päeva nimetanud ristineljapäevaks, ristlepäevaks ja koguni suureks ristipäevaks. Lugu läheb natuke keeruliseks, sest päev liigub vastavalt ülestõusmispühadele. See ongi minu jaoks suur mõistatus, et kui ülestõusmispühad on meile tulnud kristlusega koos, siis ristipäev tundub rahvapärimuse hulga ja olemuse põhjal otsustades olevat meie vana püha.

Neli ristipäeva

See päev pole üksi, vaid üks ristipäev neljast. Neid teisi nimetatakse tuule-, linnu- ja leheristipäevaks. Seega pidid kõik ristipäevad liikuma. Seda on väga raske ära seletada. Meie rahvakalender on päikesekalender, ülestõusmispühade tsükkel aga liigub kuukalendri süsteemis. Olen arvanud võimaliku olevat, et suur ristipäev ristipäevade reas lihtsalt liikus õigele kohale, kuid siis pidi meil ikkagi olema mingi mälestus kuukalendrist ja ristipäevi rohkem kui neli, mis pole ka võimatu.

Ristineljapäeva on peetud väga pühaks päevaks. Rohigi ei pidanud kasvama ja sel päeval olid keelatud põllutööd. Oksa ei tohtinud lõigata ega lille murda. Mäletan, kui poisikesena läksin suure murega võssa, kust olin sel päeval lepaoksi lõiganud, ja ennäe, oksast oli tulnudki veri välja, ega siis muidu lõikekoht oleks punaseks läinud. Võssa oksi lõikama minnes olin unustanud, millise päevaga on tegemist.

Kui tänapäeva lapsed ja noored ka teaksid, et üks päev võib olla teisest erinev, kui neisse oleks sisse kasvatatud pühaduse tähendus ja tunnetus, siis oleks selle maailma nägu ehk teistsugusem. Meie esivanemad oskasid oma lastesse kasvatada aukartust, pühaduse tunnetamist ja loodu hoidmist.

Taevaminemispüha ei ole kahjuks enam paljudele kristlastelegi oluline. Meil oleks vaja meelde tuletada ristineljapäeva ja ütelda, et see on tänagi püha. Ära murra oksa ja ära tee lillele haiget! Aga teisele inimesele…

Eenok Haamer