Taas raamat Jaan Lattikult

«Õhtu ajal on valgus». Koostaja Hando Runnel. 430 lk. Kirjastus Ilmamaa, Tartu 2013.

Jaan Lattik (1878–1967) oli kirjanik, kirikuõpetaja, kooliõpetaja, poliitik, talupidaja ja rännumees. Kõik tegevusalad on jätnud jälje ta kirjanduslikku loomingusse.
Kõige rohkem aga hingekarjase elukutse, ja mitte üksnes temaatikasse, vaid veelgi enam kirjanduslikku vormi. See torkab silma kõigi žanrite puhul: jutustustes, reisikirjades, memuaarides, traktaatides, arvustustes.
Ta ei suru mõtet kokku, ei koonerda sõnadega – need on tiivad, mis panevad mõtte lendama, vedades kaasa hämmastunud lugeja. Hiljem taipad, et see on tema isikupärane, (kantsli)jutlustega kujunenud stiil.
Jaan Lattikut pidasid kaasaegsed ka parimaks kõnemeheks Eestis Pätsi, Tõnissoni ja Karl Asti kõrval. Olen kuulnud neid Lattikut nimetavat Viljandi kuldsuuks, ka Võrumaa kuldsuuks.
Viimane on tuletatud tema päritolust. Ja tõesti, Lattiku stiil meenutab Juhan Jaigi ja Jaan Vahtra jutuloomingut või kunstnik Eduard Rüga värvilist puulõiget.
Lattiku stiil pole kirjanduslikult rafineeritud, on taoti kandiline, ometi kaasakiskuvalt voolav ja nauditav. Hando Runnel ütleb raamatu eessõnas, et Lattiku looming «on mõeldud valju kõnelemise ja kõrvaga kuulmise jaoks – nii pääseb vallale Lattiku sõnakunsti hämmastav köitvus ja võlu».
«Õhtu ajal on valgus» sisaldab Jaan Lattiku mõtisklusi, jutlusi, arvustusi ja reisikirju, mis on 46 aasta jooksul ilmunud 64 erinimelises ajalehes-ajakirjas ja kahes raamatus. Need on tema usulised, poliitilised, kultuurilised ja kõlbelised kaemused oma aja sündmustele ja inimestele.
Meile on need otsesed dokumendid ajast, mis oli veel ajalooks kanoniseerimata. Seetõttu on eriti huvitav lugeda tema reisikirju Kesk-Euroopast enne suure maru, II maailmasõja puhkemist.
Huvitav on ka tutvuda Lattiku kaudu Eesti suurmeestega, keda seejärel neelas pimedus, milles me veel tänapäeval kobame tõde otsides ja omavahel tülitsedes.
Jaan Lattiku suulist ja kirjalikku loomingut mõjutas vähe ajavaim ja kirjandus. Oma tõdemused on ta korjanud elust endast ja inimestest, nende tegudest, rõõmust, murest ja saatusest.
Tal on haruldane anne näha lihtsates asjades suurt sõnumit ja seletada ära suured asjad lihtsate sõnadega. Eluaegse hingekarjasena tunneb ta inimhingi ja nende vajadusi.
Jaan Lattik on salliv usuliste ja poliitiliste erinevuste suhtes, kuid mitte ükskõikne. Igas olukorras jääb ta oma rahva pojaks, elab kaasa meie hõimurahvaste soomlaste ja ungarlaste, Balti naabrite lätlaste ja leedulaste, koolivendadena tuttavaks saanud saatusekaaslaste poola rahva muredele, hindab Rootsit eestlastele lahke võõrvõimuna ja meie pagulaste vastuvõtjana.
Kuid ta on leppimatu nendega, kes ähvardavad meilt võtta maa, vabaduse, usu ja omase elukorralduse.
Ta on salliv sotsialist Martna ja Jumala vastu mässava Nietzsche suhtes, kuid sallimatu sotside vastu, kes ootasid piiritaguse võõrvõimu tulekut, ja «labaste ateistide» vastu, kes Jumalat eitasid, aga ometi tema vastu suure kisaga võitlesid.
Jaan Lattiku uuest raamatust võib leida ununenud tõiku minevikust ja tänapäevani aegumata tõdesid ning otse päevakorras olevaid küsimusi taasiseseisvunud Eestist.
«Just uute koolide avamisel ja keskkoolivõrgu loomisel ei ole me iga kord arvesse võtnud oma tulevikku …
Ka uueks aastaks jätkub tööd, kui tahame järjekindlalt kokkutõmbamise teed edasi minna, kui me tõeliselt tahame peatuda ühe ehk teise kooli kuju juures ja küsida, kas meil on seda tüüpi tõepoolest vaja.» Nõnda kirjutas ta 2. jaanuaril 86 aastat tagasi.
Meile on antud raamat, mis pole mõeldud korraga läbi lugeda, et siis käest panna. See tulebki endale koju jätta, helgete ja süngete päevade pärast.
Sellised raamatud olid juba meie kaugete vanavanemate kitsal riiulil. Rahvas algab raamatust, on öelnud ka Hando Runnel, kogumiku koostaja.
Valdur Raudvassar