Ta kõndis lihtsas kulunud kuues,

ta ennast alandas ülevat luues,
ta ajas odavalt läbi,
ei olnud tõusik; ja häbi
ei olnud tal kõndida kulunud kuues
ei teatris, ei turult kartuleid tuues,
ei ilmutand uhkust ei häbi,
käis lihtsa rahvaga läbi,
käis läbi – nende jaoks mõeldes ja luues,
ja kõndis lihtsas kulunud kuues,
ja mõtles, ning mõistis, ning nägi…

Hando Runnel
«Punaste õhtute purpur», Eesti Raamat, 1982