Suvisel ajal tasub rändajal Pilistverre põigata

Pilistvere pastoraadi juures tee veerel tervitab möödasõitjaid koguduse noorte suvekohvik Ingel.
Justkui nurgataguses Pilistveres on mitu olulist vaatamisväärsust. Pilistvere Andrease kiriku ehitusajaks on XIII–XVII sajand. 1990. aastast kannab pühakoda maakirikutest kõrgeimat tornikiivrit. Teelistele on kirik avatud kolmapäevast laupäevani kella 10–15 ning pühapäeval enne kell 13 algavat jumalateenistust ja mõistagi teenistuse ajal.
Pastoraadi ümber käivad ehitustööd. Samas voolava Navesti jõe soostunud ja võsastunud luhale on rajatud tehisjärved ja saared. Tee ääres on väliterrassiga kohvik, kus noored ja tragid teenindajad on ise kui inglid, kes kohvikukülastajaid rõõmsa meele, soojade saiade ja joogiga igal ilusal päeval kella 12–21 vastu võtavad. Pilistvere noored on tegevustoetust saanud Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt ja mujaltki. Juurde on ostetud inventari ja ka veesõidukeid, mida välja laenutatakse.
Koguduse vaimulik Hermann Kalmus teeb tööd selle nimel, et noortel oleks ka maal mõtestatud tegevust ja rakendust ühistes ettevõtmistes. Suvekohviku tegevus on olnud edukas noortetöö väljund, mille läbi püütakse suunata koguduse ning kogukonna arengut. Kindlasti mäletavad kirikupäevalised Pilistvere noori, kes Tartus Antoniuse õueski olid Ingli kohviku üles seadnud.
Külastajate puuduse üle kohvikus ei kurdeta. Käijad on oma külarahvas kui ka läbisõitjad, kes edasi memoriaali ja kalmistu poole suunduvad. Ja sinna peab minema.
Kommunistliku genotsiidi ohvrite memoriaaliga tehti algust toonase koguduseõpetaja Vello Salumi eestvõttel 1988. aastal. Memoriaalis on murekivide kangur, kuhu on toodud kive igast Eesti kihelkonnast ja kaugemaltki. Viimane suurem mälestuskivi toodi sinna Raplast. Kalmistul aga on terve Nõukogude okupatsiooni aja puutumatuna seisnud Eesti esimese kohtuministri ja asepeaministri Jüri Vilmsi hauasammas, mis püstitati riigi tellimusel 1926. aastal
Sirje Semm