Suvehallust valgustas suurlinna sära

Eesti Kiriku lugejareis toimus kogenud reisikorraldaja Juune Holvanduse juhtimisel 20.–22. juulil tsaar Peeter I poolt 1703. aastal rajatud, Venemaa suuruselt teise linna Peterburi.

Iga reis on omaette tervik, lahtirebimine olemasolevast, et loodetavasti rikkamana naasta. Veidi aimad, mis ees ootab, aga annad ruumi ka avarusele, et üllatusi ja erilisi hetki märgata.
Oli omamoodi katsumus lahkuda parkidesse uppunud idüllilisest Pärnust, et pakkida kohver Euroopa ühe noorema suurlinna melusse sukeldumiseks. Kahetsema ei pidanud. Kuigi Eesti Kiriku lugejareisil olin esmakordselt, sai üsna kiirelt selgeks, et kaasteelised on sarnase maailmavaatega inimesed, kellega hea koos olla: vaikus pole piinlik ning pühakojad on ühemõtteliselt palvekojad.
Tiit Reiside bussijuhi Tiidu sõbralike soovituste saatel algas reis Tallinnast. Üsna pea võis aknast jälgida mustikalisi metsa siirdumas, pistriku hommikulendu ja koduseid Virumaa kirikute torne, mis riigipiiri ületades asendusid iidsete vadjalaste alade paplialleede ja teeääri palistavate karuputkedega.
Kolm reisipäeva on isegi tiheda päevaplaaniga ilmselgelt vähe, et haarata Peterburi suursugusust ja kultuurilist rikkust. Saime osa teatud valikust oskusliku giidi, Peterburi Eesti Seltsi esimehe Viiu Fjodorova juhendamisel, et siis jälle tagasi igatseda.
Ilmad olid nüansirikkalt hallid, aga imelised. Kirikute tornikuld, paleede lõppematu sihvakus ja purskkaevude rohkus täitis hinge rohkem kui küll rõõmu ja säraga. Hotellitoa aknast avanes vaade Neevale, sildadele, Iisaku katedraalile ja eelmisel päeval remondist naasnud Aurorale. Mida veel tahta? Ehk maailma sügavaima metrooga sõitmist ja sildade tõstmist öötuledes? Ka see sai tehtud-nähtud. Kui lisaks silmad Nevski prospektil end keset hilisõhtust tänavamelu tantsima unustanud noorpaari, siis tundub, et kõike on liigagi palju.
Minu kümneaastane poeg Hendrik ütles, et talle meeldisid enim kirikud (ning muidugi lõppematud metrooeskalaatorid), ja mul polnud põhjust kahelda tema eelistuses. Meie teekonna palvepaikadeks olid Kroonlinna neobütsantslik Merekirik, Peterburi Iisaku, Kaasani ning Peeter-Pauli katedraal, imeliselt mosaiikidega kaetud Spas na Krovi ja loomulikult meie oma armas Jaani kirik.
Kaasteeline, Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus võttis reisipäevad kokku bussipalvusel, kus ta enne ühist, laste kilkeid hetkeks katkestavat meieisapalvet viitas, et igal reisil on vaimulik tähendus: «Miks mitte mõelda tervest inimese elust kui reisist, kuhu oleme läinud ootuste ja igatsustega. Kõik plaanid ei teostu, mõne palee uks jääb suletuks, ent kui reisi lõpus on kojujõudmine nagu piiblitekstid kõnelevad, siis võtab see ängistuse teelolemisest. Teekond on kesksemaid kristlikke sümboleid inimese elu kohta. Meid on kutsutud kõndima seda koos Kristusega.»
Kätlin Liimets

Pildigalerii: