Suurim käsk

Johannes kirjutas: „See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda“ (1Jh 4:21). Tema, Jeesus, võttis Moosese seadused kokku kahte käsku: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ning armasta oma ligimest nagu iseennast (Mt 22:37,39). Need kaks armastuse viisi kuuluvad kokku nagu inimese kaks jalga.
Kuid kas armastada saab käsu peale? Ei, sest tõeline armastus tärkab eelkõige millegi olulise taipamisest ja äratundmisest.
Kristliku armastuse jõud lähtub Jumala armastuse mõistmisest ja selle vastuvõtmisest. Johannese sõnadega: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist.“ (1Jh 4:10–11)
Sõnast „armastus“ võib kergesti saada odav loosung. Halvimal juhul võidakse seda lausa kuritarvitada. Jumala sõna hoiatab: „Sest teie hulka on end poetanud mõningad inimesed, kes juba muiste on ette kirja pandud selleks kohtuks: jumalakartmatud, kes meie Jumala armu kõlvatuseks pöörates salgavad ära ka ainsa Valitseja ja meie Issanda, Jeesuse Kristuse“ (Jd 4).
Jumalale tähendas armastus oma Poja kannatusi ja surma. Tähendas loobumist. Aga meile?
Marek Roots