Suurim käsk

Paavst Franciscuse äsjase visiidi eel on rõhutatud, et praegune Rooma kirikupea on valmis suhtlema kõige erinevamate inimestega. Tal on julgustav sõnum neilegi, keda nii mõnedki kristlased suisa tõrjuvad. Püha isa võtab järelikult täie tõsidusega apostel Johannese tunnistust: „See käsk on meil temalt (Issandalt) endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda“ (1Jh 4:21). Igati järgimist vääriv eeskuju kogu kristlikule kirikule ja kõigile teistelegi.
Kui ma veel jälgisin FBs suhtlusgruppi „EELK sõbrad“, siis pani mind tõsiselt jahmuma tigedus, millega õed-vennad seal vastastikku kommentaare lajatasid. Too kogemus tekitas murelikke küsimusi. Miks kipub meie usk liiga sageli näima tige?
Uuest Testamendist leiab mitmeid kirjakohti, kus Jeesus õpetab armastama Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Üks sellistest on näiteks Mk 12:33 „… armastada teda (Jumalat) kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid“.
Jumala armastus on ülim. Kuid selleni jõuab vaid meeleparanduse teel. Paradoksaalselt on nüüdisaja enesekeskne inimene endaga pidevalt sõjajalal. Nii kahaneb empaatiavõime nullilähedaseks. Kui aga võtame ette usus kasvamise vaevalise tee purunenud eneseimetlusest endaga leppimiseni, võib leida nii enese, kaasinimesed kui Jumala. Jeesus ütleb: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate“ (Jh 13:35).
Mart Salumäe