Suurim käsk

See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane. Mt 22:38–39

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ See siin on parim elujuhis, mis meil on. Siia pole enam midagi lisada ega tohi siit ka midagi ära võtta. See armastuse kaksikkäsk on kuidagi nii absoluutne justkui loodusseadused universumis. Paremat elujuhist meile ei anta ja pole ka vaja. Jumalale meeldida püüda pole vaja, talle ohvreid tuua pole tarvis. Tuleb teda armastada, kui armastamine üldse on millegi tegemine. Pigem on see aluseks eluhoiakule, millest teod alles sünnivad.

Kuid kuidas saab üldse käskida armastada? Sama hästi võiks meid käskida lennata! Pealegi, oma ligimest ma ju näen ja võin temaga suhelda, püüdes teda armastada, kuid kuidas armastada kedagi, keda ma ei näe? Ega vana aadam seda suudagi. Ja kui tahta kedagi armastada, peab enne teda tundma õppima. Jumalat saab tundma õppida pühakirjast, palvest, teiste samasugustega koos õppides. Kirikus me õpime seda armastust, üheskoos seismist Jumala ees, tundes tema armastust. Ja pöörates pilku enda kõrvale, näed sa seal seismas teist samasugust otsijat-leidjat nagu sa isegi. Olles õppinud Jumalat natukenegi vastu armastama, suudad ka seda teist inimest hüüda oma ligimeseks, sest ta on samasugune kui sina.

Meelis-Lauri Erikson