Suurim käsk

Kunagi küsis üks kirjatundja Jeesuselt, milline käskudest on kõige suurem. Issand andis vastuseks armastuse kaksikkäsu, öeldes: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» (Mk 12:29–31)
Armastuse kaksikkäsk võtab kokku käsuõpetuse sisu. Kui inimene armastab Jumalat, siis ta ei nimeta Jumala nime asjata, rääkimata muude jumalate teenimisest. Sel juhul läheb inimene kirikusse ja loeb Jumala sõna. Kui inimene armastab ligimest, siis ei tee ta temale midagi halba, vaid pöörab kõik asjad hea poole. Kui kaotame armastuse, siis muutume sageli egotsentriliseks ja eksime nii Jumala kui ligimese vastu. See, kes armastab Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, täidab Seaduse korraldused.
Kui mõistame, mida Jumal on andnud, muudab see meie elu: Jumal on maailma nii palju armastanud, et andis oma ainsa Poja inimese pattudest vabastamiseks. Tänu Kristuse toodud päästele on lootus igavesele elule. Jumal tõotab olla meie ligi igal päeval maailma lõpuni. See on Looja armastuse täius loodu vastu. Jumala armastus sünnitab ka meis armastust. Armastuse kogemine toob kaasa vastuarmastuse nii Jumala kui ligimese vastu ja muudab elu õnnelikuks.
Kaido Soom