Lähenev jaanipäev viib inimeste mõtted lõkketulede ja sõprade-sugulastega mõnusa koosolemise juurde, aga samuti kohtumisele lähedaste kalmudel, kus meenutatakse lahkunuid – on surnuaiapühade aeg.

Õpetaja Jüri Stepanov on Otepää surnuaedade käekäigu eest muret tundnud paarkümmend, kalmistuvaht Kaarel Tigane kaks korda niipalju aastaid.

Otepää kahe surnuaia eest kannab hoolt kohalik kogudus, koos maadega tagastati need 1990ndate alguses.

Lähedase surm tekitab sugulastele hulgaliselt küsimusi, emotsionaalsele pingele lisandub matustega seonduv: kus surnukeha hoida, kus ärasaatmist korraldada või peielauda pidada? Otepääl on selles suhtes lihtsam: pea 17 aastat tagasi valmis kalmistul külmkambriga leinamaja.

Lahendus inimeste probleemidele

Ettepaneku ehituseks tegi ja selleks 10 000 rubla kinkis koguduseliige Olev Jõgi. Ent seadused 1980ndatel olid veel sellised, et raha ei saanud vastu võtta ega ehitama hakata, meenutab praegu leinamaja algust kalmistuvaht Kaarel Tigane, keda kohalik rahvas Karlaks kutsub. Enne kulus paar aastat, kui 1987 ehitama hakati, oma osa andsid valmimisse kohalik autoremondi tehas, Pühajärve puhkekodu, Hellenurme sovhoos jt. Esimene matus vastvalminud leinamajas oli augustis 1989.

Mõne aasta eest valmis leinamaja juurdeehitus: garaaž ja sooja veega tualetid. Garaaž, kus hoitakse kogudusele kuuluvat inventari surnuaia koristamiseks ja talvel teede lahtilükkamiseks vajalikku tehnikat, ei olevat Kaarli ja siinse kirikuõpetaja Jüri Stepanovi sõnul siiski veel päriselt valmis.

Kaarel selgitab, mis ja kuidas, aga jääb kahtlema, kas projekteeritud söögiploki ehitus ikka ette võetakse. Oleks hea samas peiesid pidada. Praegu toitlustatakse peielisi soovi korral pastoraadis, kus on nüüdisaegse sisustusega köök.

Karla – võtan minagi kohaliku pruugi omaks – on oma valduste tõeline peremees: ükski töö pole talle võõras. Õpetaja Stepanov pole kiidusõnadega kitsi ja ütleb, et surnuaeda saab pidada küll, aga inimestega, kes tööd teevad. Prügiveo eest ja Karlale palga maksab vald, talitusruumi kasutuse eest saab kogudus 100, külmkambri ööpäeva eest suvel 80 ja talvel 30 krooni. Summad katavad leinamaja majanduskulud, tulu on vähe.

Matusteks valmis

Matuseteemal jätkates meenutab Karla, et enne puude lehteminekut oli nädalas 5 matust, sel aastal on olnud kokku 43 matust, neist 8 urnimatust. Tavaliselt panevad sugulased ise urni mulda ja registreerivad matuse. Karla on kaevanud mõne «ütsiku» urniaugu. Tavaliselt kaevab Karla vastavalt kokkuleppele haua, esimese oma elus 1964. aastal.

Õpetaja kommenteerib, et nii korralikku hauda kui Karlal pole ta mujal näinud. Kui odavalt tahetakse saada, võetakse külast mõni viinanina, aga on juhtunud, et haud polegi matuste ajaks valmis. Õpetaja ütleb, et Karla viskab haua 2 tunniga valmis, mispeale kõlab vastus: «Ei tasu tost kõnelda, too oll 40 aastat tagasi.»

Varem autoremonditehases ja elektriliinide peal töötanud Karla käib 66. eluringi ega võta selgitada, kes mantlipärijaks saab: «Vara mõtelda tolle pääle, oleneb elust-olust, mis tulevik toob.»

Parim kuulutamise viis

«Kiriklikud matused on neil, kes on Eesti ajal leeris käinud. Praegu on periood, kus ilmalike matuste hulk on paisunud, kiriklike oma aga pole vähenenud. Paljudele ei meeldi, et pisaraid välja kutsutakse ja sõnad on kui šablooni järgi. Kirikliku matuseteksti aluseks on iga kord erinev lektsioon. Mõni tahab, et räägitaks ainult jumalasõna, aga mitte inimesest. Surnuaed on kõige parem kuulutamise viis. Sinna tulevad ka need, kes kunagi kirikus ei käi.

Matuste puhul on oluline, et matja pole eluvõõras. Noor vaimulik kannatatakse ära, teda julgustatakse, eksimust ei panda pahaks. Neid, kellel on usuline baas olemas, on kerge matta. Uskliku inimese surm on üleminek ühest olekust teise, see on teise tähendusega. Ilmalik matus keerab kõik lukud kinni ega jäta võimalust,» on kirikuõpetaja kokkuvõte.

Probleem nimega inimene

Mugav ja asjaderohke aeg on tekitanud inimestele uue nõiaringi, millele lahendust otsida ei viitsita: kuhu panna prügi? Sinna, kust keegi selle ära veab. Leidub selliseid, kes õhtul džiibiga surnuaia taha sõidavad ja autost vana külmkapi, elektripliidi või midagi muud maha poetavad. Kui tõkkepuu ette pandi, tekkis prügihunnik selle taha.

Ka surnuaial tõmbab mõni haua pealt prügi kokku ja tõukab teise haua peale. Tööriistu ei tooda tagasi, jäetakse igale poole vedelema. Karla värvis rehade-labidate varred punaseks, et neid üles leida. «Inimesed lähevad hullemaks,» tunnistavad mõlemad mehed. Varem käisid vanemad inimesed korrarikkujaid korrale kutsumas, nüüd juhtub seda harva.

Probleemi suurendab ka vallavalitsuse rahapuudus. Kui varem oli kalmistul 6 prügikonteinerit, siis mõni aasta tagasi viidi need peo ajaks Pühajärvele, küsimise peale toodi tagasi vaid kaks. Karla sõnul peaks kevadel prügikaste tühjendama kaks korda nädalas, aga tehakse umbes kord kuus.

Kaks aastat tagasi toodi surnuaiale üks ja Linnamäele teine puidust WC, kumbki maksis 10 000 krooni. Linnamäel lükati tualett ümber ja lõhuti ära, surnuaial on see püsinud. Kuid surnuaed ei ole enam see, mis vanasti, ütlevad mehed. Vanasti, kui käidi, oli surnuaias vaikus, nüüd on siin mokalaat, surnutele ei anta rahu. Osa haudu jäetakse koristamata, ei hoolita enam.

Juhul kui…

Mõlemal mehel on kalmistuga seoses olnud ja on praegugi mitu unistust. Otepää surnuaia valulaps on vesi: kuivaperioodil on kaevud tühjad, vihmaperioodil aga valgub kalmistu ühes nurgas haud pooleldi vett täis. Aastate eest oli plaan tiik kaevata, kokkulepped olid juba tehtud, aga plaani ja loata ei söandatud tegutseda. Nii kasvab selle koha peal võsa, kuhu inimesed prügi sokutavad.

Varasemast ajast meenutatakse, kuidas kooliõpilased käisid õpetajate ja direktorite haudu korrastamas, nüüd aga mitte. Pole õigust õpilasi sundida, aga nii kaotatakse kirikuõpetaja sõnul järjepidevus. Töötuid on appi saadetud, aga sellest pole midagi välja tulnud: töötegemine pole konti mööda.

Kuigi Karla tunneb enam-vähem peast, kes kuhu maetud on, oleks ikkagi hea teha korralik plaan. Ka on maetud palju samanimelisi ja on raske otsida. «Nooremad ei tea, kust vanavanemad pärit on. Paljudel inimestel on nagu mälu kaduma läinud. Nooremad ei ole vanavanematest huvitatud,» nendib Karla.

Paaril viimasel aastal on valla toetusel parandatud surnuaeda ümbritsevat kiviaeda, töö on pooleli. Kui kõik vanad kuivanud puud saaks maha võtta… Veel plaanitakse jutluseplats vana kõrge kuuse alt üle viia kohta, kus surnuaed kasvab. Kasvamiseks ruumi on: kogudusele kuulub surnuaia taga 4,5 ha maad. Sellega on Jüri Stepanovi sõnul mõte suurendada koguduse sissetulekuid. Edu neile nende ettevõtmistes.

Rita Puidet