Surma võlu ja koledus

2014. a Äripäeva kirjastusel ilmus sarjas „Imeline ajalugu“ Cambridge’is doktorikraadi saanud filosoofi Stephen Cave’i raamat „Surematus“.

Ega meil nii põhjalikku teost sellel teemal polegi seni ilmunud. Cave vaatleb nelja surematuse narratiivi: ellujäämisnarratiivi, ülestõusmisnarratiivi, hingenarratiivi, pärandinarratiivi. Lõpuks lisab ta ka tarkusenarratiivi.
Autor näitab, et surematuseiha tekitab probleeme, mis on enamasti ületamatud. Kuigi surematuseiha on tsivilisatsiooni alus, ei näe Cave, et sellesse on mõtet klammerduda.
Me kõik koos muu elavaga oleme surelikud, oleme kaduvuse, kõdunemise küüsis. Ja tihti hirm lämmatab meid kadumise ees. Nagu psühholoogid ütlevad, et kui oleme palja surma ees ilma lohutavate illusioonideta, siis saavad meist „hirmust läbiimbunud tukslevad bioloogilise protoplasma tombud“.
Jah, kui oleme ainult bioloogilised olendid, siis on see tõesti nii. Viimasel ajal on loobutud hinge mõistest, räägitakse elust. Kuigi hing äkki ongi elu, aga hingestatud olend sureb nagu iga teine. Lootus on hingeuskujal, et hing elab edasi. Kahjuks seda tõesti ei saa tõestada, saab ainult uskuda. Veel rängem on uskuda ülestõusmist. Et ülestõusmises saame taas uue keha, siis kas oleme samad nagu enne surma?
Cave vaatlebki siin identiteediküsimust ja leiab, et sama kehaga on võimatu ellu ärgata. Kuid kui paneme tähele Uut Testamenti, Paulust (keda autor mitmes kohas mainib), siis Paulus räägib selitatud ihust, see tähendab, et me ei saa pärast ülestõusmist endist kõdunevat keha, vaid Jeesuse kirgastatud ihu sarnase ihu. Ja Paulus ütleb, et kaduvus peab võtma ülle kadumatuse ja surelik surematuse. Jälle sõltub siin kõik usust, aga usk on Jumala and, ning Jumal halastab, kellele tahab, ja kalgistab, keda tahab.
Stephen Cave on kõikide surematusenarratiivide suhtes skeptiline. Pole siis ime, et lõpuks jääb ta kaitsma tarkusenarratiivi. Toob näiteid Tarkuseraamatust, Kogujalt ja Vana-Kreeka filosoofidelt. Me peame leppima surmaga, ütleb Cave. Ning elama siin ja praegu, mitte tapma ennast muretsemisega ega häirida laskma ennast minevikust ja tulevikust.
Jah, astronoomilises perspektiivis on meie elu lohutu: kõik bioloogiline hävib Päikese plahvatusega. Sinna on küll palju aega ja on mõned, kes unistavad enne Päikese lõppu pageda teise universumisse. Kas see aga on võimalik, ei me tea, sest aimata inimkonna tulevikku juba saja aasta peale ette on raske, mis siis rääkida aastamiljonitest.
Igatahes on surematust juba tsivilisatsiooni hällist – Sumerist – peale otsitud, kui loeme Gilgameši eepost. Gilgamešil ei õnnestunud surematuks saada. Aga nagu teoloog Paul Tillich kirjutas, et nüüdses on igavik, nii elame ikkagi lootuses, et Jumal halastab ning me saame Jumala lasteks, kelle üle ägav loodus rõõmustab.
Stephen Cave’i raamatut „Surematus“ (tõlkija Raul Kilgas) tasub lugeda, et saada ülevaadet surematusepüüdlustest, hoolimata autori skepsisest. Sest kui me usume, siis me elame, kuigi sureme.
Jaan Tooming