Sügissonaat septembrile

Kui mu aeda astus September,

siis õhtuks õunu täis sai ämber.

Õunapuude oksad alandlikult lookas,

neil kanda koorem külluslik ja kookas.

Sügisseade sai ka hääle tämber.

Hoogne vihmavalig tuli äkki

ja pesi puhtaks „Tartu roosi“ rõõsad palged,

kuid päike teeb neil uue punapõskse meigi,

et oma kauni näoga nad rõõmustaksid teidki,

kui kord õunu täis on keldris salved.

Naudin päiksepaistet, sooja sügispäeva,

innustunud ilmast, saan ma kutse aeda.

Päevalillgi kasvab varsti üle kuurikatuse ääre,

juunis mullast välja sirutas oma tugeva sääre.

Ta peale on pandud sundus vaadata taeva.

Lennul tantsu löövad liblikad ja mesimummud,

põrnikatel sädelevad seljas brokaadist saterkuued,

nad kuldsel peenral uhkeldavad mu saialillede seas,

kes kui sõdurid seisvad oranžkollaste mundrite reas.

Rohus ronivad konnapojad on mu lemmiknunnud!

Ritsikate raadiost kostab õhtul klassikalist „saagimist“,

see tuttav muusika kui tsikaadid lõunamaises öös,

sinna lisaks flokside aroomi ja aianurgas siili saginat.

Mul pole enam mingit kahtlust ega pikalt vaagimist,

see parim suvejätu eksootika kodumaises miljöös.

Töödest väsinuna viskan korraks pikali pingile,

unes näen, et August vajutab mu aiavärati lingile.

Ta lahkub, jumalagajätuks lehvitab ja tõotab head saaki,

ent saabund vihmahood ta järel vaid täitvad veega paaki.

Ma kurvalt ootma jään päikest ja lootma Septembrile.

Kui ärkan ja korvidesse korjat ande märkan,

siis tänupalveks panen kokku väsind peod,

et sügisel on vilja kandnud kevadised eod.

Ma tänan Loojat, et ta andis armuaega

ja laskis harida mul oma armast aeda.

Tiina Vähi, 

Tartu Jaani koguduse liige