Sügavusest kostuv võitluslaul

Martin Luther on riimi vormi valanud saksa keeles seitse psalmi, millest neli ka KLPRs esindatud.
«Ma tunnistan avalikult, et ma enamikku psalme kuni tänaseni ei mõista ega oska neid ka seletada, kui just Issand ise mind ei valgusta, mida ma aga kindlasti loodan,» kirjutas Martin Luther oma esimese psaltri-loengusarja eel 1513. aastal.
Nagu näha, võttis Issand tema soovi härdasti kuulda ja valgustas teda, sest meieni on Lutheri psalmide tõlgendustest jõudnud piiblitõlke kõrval ka mitmeid koguduselaule, mis tänapäevalgi populaarne kiriku lauluvara on.
Luther on riiminud saksa keeles seitse psalmi – nr 12, 14, 46 (KLPR 163), 67 (KLPR 241), 124 (KLPR 352), 128 ja 130 (KLPR 329 – Su poole, Issand, südamest).
KLPR laulu 329 saksakeelne algvariant «Aus tiefer Not schrei ich zu dir» on loodud millalgi 1523. aasta lõpus, olles mitte ainult Lutheri, vaid üleüldse üheks esimestest stroo­filistest saksakeelsetest koguduselauludest. On tekkinud küsimusi, kas laul ilmus algselt nelja- või viiesalmilisena – teine ja kolmas salm esineb teatud versioonides ühe salmina.
Neljasalmilise algversiooni poolt räägib fakt, et Luther kasutas esimese viisina sama meloodiat psalmiga 12 ning siis oli laulul veel neli salmi. Hiljem, viiesalmilisena, esines laul aga juba meile tuttava viisiga. Niisiis kujunes see laul arvatavasti kolmes järgus: kõigepealt kirjutas Luther neljasalmilise teksti, mida laulis ühe vana ülestõusmislaulu viisil. Seejärel lõi ta tekstile uue viisi, mida me ka tänapäeval tunneme, ning viimaseks kirjutas teksti ümber viiesalmiliseks.
See psalmitekst ei lasknud Lutherit ka tema jutlustes lahti – ikka ja jälle analüüsis ta oma põhiteesi «ainult usust», mis ilmub ka laulu neljandas ning viiendas salmis. Lisaks esineb psalmis vastuseks paluja appihüüule andeksand Jumala armust. Nii ei ole ka midagi imestada, kui algselt psalmilauluks mõeldud lugu üha enam usuvõitluse lauluks kujunes.
Luther ei valitsenud ju mitte ainult sulge, vaid ka sõrmi – ta õppis ära lautomängu, et oma uudisloomingut ette kanda saaks. Ta kirjutas lauldes, vähemalt oli tal algusest peale idee, kuidas üks või teine laul kõlama peaks – meloodiavalik oli määrav teksti mõistmisel.
Viimane on selgelt näha ka KLPR laulus 329, kus meloodiajoonis on tugevalt tekstiga seotud. Saksakeelne tekst «aus tiefer Not» on jagatud nii, et toon, millel sõna «tief» (sügav), jääb ka meloodiliselt kõige madalamaks tooniks laulus ning «Herr Gott» üheks kandvamaks ülemistest toonidest.  
KLPRs esineb laul rubriigis «Usuvõitlus ja palve». Toomas Paul kirjutas 2001. aastal: «See ei ole muidugi vale, kuid algaja vaimulik, kellel veel ei ole psalter peas, ei tarvitse teda sealt üles leida, identifitseerimisest rääkimata.»
Tõepoolest – meieni jõudnud tõlge on nii psalmitekstist kui Lutheri originaaltekstist üsna kaugel. Kuigi tõlke autorit ei ole märgitud, võib tekste võrreldes oletada, et kasutatud on Reiner Brockmanni tõlget 1656. a lauluraamatust «Neu Ehstni­sches Gesangbuch» ning seda on järgnevate sajandite jooksul lihtsalt kohendatud. Sealjuures ei ole silumise aluseks võetud mitte originaaltekste, vaid pigem on tunne, et koostatud on üks vaimulik luuletus Lutheri ainetel.
Oma magistritöös (Tartu ülikool 2008, lk 58) olen pakkunud välja laulu uue tõlkeversiooni, mis lähtub nii psalmitekstist kui Lutheri originaalist.
Ma leian, et kunagi ilmuvas uues luterlikus lauluraamatus peaks kindlasti olema piiblitekstidest lähtuv rubriik ning käesoleva laulu võiks sel juhul paigutada psalmide alla.
Kristel Neitsov-Mauer