Südamlikud tõsilood on ikka kõnetanud inimest

Peatselt ilmub uuesti tõlgituna 1736. aastal välja antud raamatuke «Henningu lugu». Omaaegse vagadusloo on tõlkinud ja kirjastanud Kambja koguduse õpetaja Kristjan Luhamets.
Kuigi kirjanduslikult pole paari­saja aasta vanuseid talurahvast kasinale eluviisile suunavaid lugusid eriti hinnatud, olid nad rahva seas armastatud. Kristjan Luhamets, kes Kambja koguduse ajalugu uurides nimetatud raamatukesest huvitus, leiab, et see südamlik ja õpetlik lugu kõnetab ka tänapäeva inimest.
Teekond Liivimaale    
Kuidas on siis vihiku mõõtu raamatuke Kambja kogudusega seotud? Nimelt 18. sajandi keskpaigas Kambjas ja Urvastes levinud vennastekoguduse liikumise ning kirikuõpetajate Albrecht Sutori (1691–1758) ja Christian Quandti (1704–1750) kaudu.
1719 saabus Saksamaalt Kambjasse ametisse energiline Albrecht Sutor, kes pidas oluliseks harida siinset põlisrahvast. Tema kutsus 1732 Urvastesse õpetajaks Christian Quandti, kellest sai Urvaste vennastekoguduse rajaja, pietistlike jutukeste tõlkija ja lauluraamatu koostaja.
Esimeseks tõlgitud jutuks oligi 1736. aastal «Vaga Henning Kuuse, tema südamlik patust käänamine, kristlik elamine ning õnnis koolmine», mille samal aastal oli Saksamaal kirja pannud Kasnevitzi kirikuõpetaja Adam Friedrich Sal­chow (1686–1755). Oletada võib, et raamatu tõi Liivimaale Valmierat külastanud hernhuutluse rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, kellega Sutor kohtus.
Quandt luges raamatu Urvaste kirikus ette, ilmselt tehti sama ka Kambjas. Raamatu mõju oli suur: mõlemas koguduses suurenes piiblitundide ja nendes osalejate arv.
Seepärast on kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe öelnud: «See on olnud elulähedasemaid raamatuid eesti keeles, et on otseselt mõjutanud rahva maailmavaadet ja viinud täispöördelistele suunamuutustele» (Eesti Kirjandus nr 7, 1936).
Ka meie võime uskuda
Lugu jutustab Rügeni saare lambakarjusest Henningust, kes on kord lugemist õppinud, kuid selle oskuse unustanud. Kirikuõpetaja nõu lugema hakata kuulda võtnud, veeris ta esmalt kokku esimese käsu, siis teise. Lugemine edenes vähehaaval, aga lõpuks teadis karjus peast paljusid pühi tekste. Kristjan Luhametsa sõnul ongi siin sõnum meile – tulla kirikusse ja liikuda Jumala tundmises sammhaaval edasi.
Henning ei saanud sageli kirikusse minna, aga lambaid karjatades oli aega lugeda – ka meie jaoks on alati võimalus armastada Jumalat ja õpetada piiblitarkust oma lastele, nagu tegi seda Henning.
Raamatu originaali sai Kristjan Luhamets Saksa rahvusraamatukogu vahendusel Halle ülikoolist. Ka kinnitas Rügeni saare ajalugu uurinud ajaloolane, et Henning Kuse või Kuhse on seal elanud, säilinud on andmed tema laste kohta. Ka praegu elavad saarel nii Kuse- kui ka Kuhse-nimelised perekonnad.
Peatselt ilmuv raamat on saanud ajastukohased joonistused, nende autor on Pia Paris. Originaalteksti on tõlkinud tänasele lugejale arusaadavaks Kristjan Luhamets, keeleliselt on teksti toimetanud Annika Kilgi.
Rita Puidet