Südame kõne Jumalaga

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! Ps 66:20

Teinekord küsitakse päris murega: „Miks Jumal ei kuule minu palveid?“ Ja on neidki, kelle arvates osutab see sellele, et Jumalat ei ole üldsegi olemas. Mida siis vastata murelikule?

Olen kindel, et Jumal kuuleb igaühe palvet, tema kõrv ei ole kuulmiseks kurt (Js 59:1). Ent … Jumal ei ole inimese sageli isekate soovide täitmise automaat.

Palve on alati kahekõne. Kahekõne kahe isiku vahel, kellel on teadvus ja tahe. Palves loksub paika see, mis on kõige olulisem. Palves inimene kõneleb ja Jumal kuulab; ja Jumal kõneleb ning inimene kuulab.

Palvetamine iseenesest ei taga veel seda, mida inimene soovib. Olen mõelnud, et käimasolev Ukraina sõda on Jumala „pannud kahvlisse“. Ta on dilemma ees, mida ainult tema oskab lahendada. Sõja mõlemad osapooled paluvad võitu omadele. Nii on olnud see läbi inimkonna ajaloo – võitu palutakse omadele. Ja ainult Jumal teab, kuidas seda olukorda lahendada.

See ongi kõige olulisem – osata palvetades usaldada Jumalat. Sest Jumal tahab palvetajale parimat. Ka siis, kui palvetaja ise seda ei mõista.

Jeesus küsib oma mäe- ja väljajutluses, kas leidub vanemat, kellelt poeg palub kala, kuid kes annab kala asemel mao. Või leiva asemel kivi. Või muna asemel skorpioni. (Mt 7:9–10; Lk 11:11–12) Aga kui seesama poeg palubki madu või kivi või skorpionit? Kas siis isa või ema annab seda talle, teades, et ta seab ohtu enda ja teised?

Olen täiesti kindel: Jumal kuuleb kindlasti iga palujat. Teinekord ta ei vasta aga nii, nagu paluja ootab. Ta vastab nii, kuidas on kohaseim. Sellepärast palumegi Issanda õpetatud palves: „Sinu tahtmine sündigu!“ (Mt 6:10)

Joel Siim