Soosinguajad

Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!                                                Lk 19:42

Aastal 1955 valmis Jeruusalemma lähedal väike kirik, mis sai nimeks Dominus flevit (Issand nuttis), selle mälestuseks, kui ükskord Jeesus seal seisatas, vaatas linna ja tundis suurt kurbust tema pärast. Ta ju teadis, mis tulemas on, kui ei suudeta ära tunda oma soosinguaega.

See on üks neist vähestest kordadest evangeeliumides, kus Jumala Poeg täiesti inimlikult nutab. Ja põhjusega. Väga olulise põhjusega! Miks on see ikka nii, et patune maailm ei taha Lunastajat, ei tunne teda ära ega kuule teda, sest ta ei taha kuulda; miks ta ikka veel ei soovi rahu? Seda maailma ei parandata. Õnnetud on need, kes püüavad seda teha. Seda maailma ei parandata, see päästetakse ja lunastatakse. Üksikinimene võib jääda kuulama ja edasi mõtlema, kui kuuleb rahusõnumit, kuna ta hing tunneb selle ära, mis ta rahuks on vaja, aga maailm … mitte kunagi. Kord puhastas Jeesus templi, aga võib vabalt arvata, et järgmisel päeval oli see taas müügilette ja kaubaputkasid täis.

Kuid siiski! Kuid siiski … on viimselt just inimese hing see, mis päästmist ja rahu vajab. Just seal toimib sõnum Jeesusest, isegi kui me vahel nutame sellesama pärast, mille pärast kord nuttis meie Issand. Me nutame siis koos temaga! Koos temaga muutub viimaks ka meie kurbus rõõmuks, nagu on kirjutatud, sest veel kestavad soosinguajad.

Meelis-Lauri Erikson