Sõnatu kurjus

Ühiskonnas kütab kirgi Euroopa Liidu Nõukogu nõue vihakõne kriminaliseerimiseks. Kes kasvõi kordki saanud ligimeselt korralikult sõimata, see teab, kui valusad on vihased sõnad hingele ja sõnavabadusega ei ole enamasti siin tegemist. Kuid peaaegu üldse ei räägita meil sõnatust kurjusest – tähendusrikkast vaikimisest, tõrjumisest ja ignoreerimisest. Mõlemad liigituvad vaimse vägivalla alla, aga kui sõnadesse vormitud kurjusega on võimalik midagi ette võtta, näiteks nõuda vabandamist või kaevata sõimaja kohtusse, siis sõnatut kurjust on isegi raske ära tunda. 

Hingehoidja töös tuleb ette lugusid, kus paarisuhetes ühel partneril „pilt on, aga heli puudub“. See tähendab, et elatakse samas majas, ehk magatakse samas sängiski, aga üks partneritest tõrjub igasuguseid suhtlemise katseid. Tavaliselt on siis toimunud mingi pahandus ja ei suudeta tulla toime pahanduse tagajärgedega ning suhtlemise asemel on valitud vaikimise tee. 

Ka lapse ja vanema suhetes tuleb niisuguseid olukordi ette. Olgu siis vaikijaks näiteks teismeline, kelle jaoks on õigem vanema nõudmiste eest peitu pugeda, või vanem, kes peab õigeks last halva käitumise eest vaikimisega distsiplineerida. Olen kokku puutunud ka inimestega, keda tõrjutakse kollektiivis. Näiteks ei jagata infot, ei kaasata ühistesse tegemistesse, ei vastata sõbrunemiskatsetele. 

Enamasti on sellise käitumise taga oskamatus oma tunnetega hakkama saada või keerulist olukorda lahendada. Vaikija tõenäoliselt tunnebki end solvatuna või vihasena teise käitumise pärast ja ei tule muud moodi ses olukorras toime. Niisugused lood on lihtsamad ja lahenevad tavaliselt andeks palumise ja andeks andmisega. 

Kui aga vaikitakse ja ignoreeritakse kaalutletult, siis on vaikija eesmärgiks sihilikult teist inimest karistada ja näidata oma võimu. Vaikija võib ka küsimustele vastata, midagi nähvata, öelda, et küsija saab valesti aru või mõtleb asju välja. Aga me tunneme ära, et meid ei vajata, et teine ei pea meid sõnade vääriliseks. 

Niisugune suhtumine tekitab hingevalu ja segadust ning kui selline karistamine muutub tavapäraseks, toob see suhtesse kaasa halbu muutusi. Partnerist võib saada tuhvlialune, kel polegi oma arvamust, või lahkub ta suhtest sootuks. Lapsest võib kasvada ennast süüdistav, ebakindel ja murdunud enesehinnanguga isik, kes ei oska lahendada probleeme ega saa oma eluga hakkama. 

Mis see sõnatu kurjus siis on? Vaimne vägivald, mida peres kutsutakse lähisuhtevägivallaks, koolis on selle nimi koolikiusamine, töökollektiivis töökiusamine. Võitlus temaga võib olla kui võitlus tuuleveskiga. Ei ole ju löömist, kurje sõnu või muud, mille järgi tunneme vägivalda. Kui üks inimene tahab teist tühiseks muuta, siis vägisi armsaks ei saa. Mida siis teha?

Ennast on võimalik muuta. Olen selles kontekstis palju mõelnud armastuse kaksikkäsule, just selle teisele osale: armasta oma ligimest nagu iseennast (Mt 22:39). Kui inimene on elanud alla surutult, tundnud end väärtusetuna, siis on tal keeruline tunnustada ja armastada ligimest rohkem, kui ta seda iseenda suhtes tunneb. Raske on ka uskuda, et Jumal võiks kedagi nii väärtusetut armastada. 

Inimene on neis küsimustes üsna habras, aga inimene on ka väekas. Kui tuletame meelde, et Jeesus tuli just meie pärast maailma, elas ja õpetas ning lunastas meid oma eluga, siis võime kindlad olla oma väärtuslikkuses. Meis kasvab see, mida me endas kastame.

Lastel on keerulisem. EELK Perekeskuse asutaja Pia Ruotsala on öelnud: „Tänane päev on meie laste lapsepõlv. See, mida me täna anname oma lastele, nende sõnadega kirjeldab ta hiljem oma lapsepõlve.“ Kui lapse enda pere on nõrk, siis võib ju tuleviku lapsepõlvekirjelduses olla mõni sõbralik naabritädi või naabrionu, kes teadis saladust, et kõige rohkem pelgab kuri headust ja armastust.

Niisiis ei ole eesti vanasõna „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ kõigis olukordades parim nõuanne. Heades ja toetavates suhetes on alati rohkem abi rääkimisest. Vaikida võiks siis, kui kuri sõna kipub huultele.

Lea Saar,

Tartu Maarja koguduse hingehoidja