Sõjasuve 1941 meenutades

Nagu olnuks väikesele Eesti riigile veel vähe Nõukogude okupatsioonist 21. juunil 1940, tungis 22. juunil 1941 NSV Liidule kallale Saksamaa. Sõjahaavu meenutab veel praegugi Tartu Maarja kirik, mis saab endale torni nüüd, 80 aastat hiljem.

Kallaletungist Nõukogude Liidule oli kulunud vaid mõni kuu, kui Eestis oli kehtestatud uus, Saksa võim. Viimasena jõudis see detsembri alguses Osmussaarele. Põhjaliku ülevaate suvesõjast 1941 Eestis on kirjutanud õigusteadlane emeriitprofessor Herbert Lindmäe, kes on koostanud üheksaosalise raamatu. Tartu hävimisest saab lugeda ka internetist aadressil tartu1941.wordpress.com.  

Põletav juuli

Wehrmachti väed liikusid kiirelt edasi ja Eestisse jõuti juba 7. juulil. Tartu oli kaks nädalat rindelinn ja sai seetõttu suuri purustusi ning kannatas mõlema võõrvõimu tõttu. 3. juulil oli edastatud linnarahvale Stalini kõne, milles too kutsus vara evakueerima või hävitama, et see ei langeks vaenlasele saagiks. 

Evakueerimine algas juba järgmisel päeval, aega oli mõni päev, sest taganev punavägi jõudis linna 7. juulil. Üks kiiretest töödest oli vedada Kivisillale puuriidad, mis kaks päeva hiljem süüdati, takistamaks vaenlase edasiliikumist. Kaks päeva hiljem hommikul poole seitsme ajal lendas sild õhku. Selle tükid tekitasid ümberkaudu palju kahjustusi.

Järgmisel päeval, 10. juulil lasti õhku linna viimane sild, Vabadussild. Hommikul kaks päeva hiljem jõudsid linna Saksa rindeüksused. Saksa suurtükituli hävitas Peetri kiriku tornis olnud enamlaste vaatluspunkti.

12. juuli keskpäeval külvati linn üle süüte- ja kildmürskudega. Tiigi tänaval tabas süütemürsk linavabriku hooneid ja tuli levis edasi Maarja kiriku suunas, õhtupoolikul tabas aga mürsk kirikut ja õhtul kell pool üksteist kukkus torn kokku.

Tartu ülikooli rootsi keele professor Per Wieselgren (1900–1989) on meenutanud: „Kõnesoleval ööl möllasid suurimad tulekahjud linna ülemises osas ja kesklinnas. Maja ülemiselt korruselt avanes tulemöllule suurejooneline vaatepilt. Kahjutule keskpunkt idasuunas oli kõrgel asuv Maarja kirik ja üks otse selle ees paiknev vanade kõrgete puudega aed. Peale selle olid tules ka kõik elamukvartalid kiriku ümber. Põleva kirikutorni nägemine läbi põlema süttinud puude ja leekidest tekkinud tõmbetuules aeglaselt õõtsuva lehestiku, taustaks sinakasmust, teiste tulekahjude kumast õrnalt valgustatud öötaevas, jättis nõidusliku mulje. Üldiselt kardeti, et kogu linn võib maha põleda.“

Katkend pärineb tema 1942. aastal ilmunud raamatust „Vasarast haakristini“.

Postimees 11. juuli 1943

Tartu põlemine 1941. a. juulis ei ole mitte ainult suurim tulikahi Tartus, vaid on üldse seni suurimaks tulekahjuks kogu Eesti ajaloo kestel. Kuigi see põlemine toimus erinevatel aegadel ja kohtadel kahe nädala kestel, tuleb seda siiski vaadelda ühe tulekahjuna, sest see kestis peaaegu vahetpidamatult 10.–25. juulini ja selle eesmärgiks polnud midagi vähem kui ülikoolilinna maatasa tegemine vastavalt „töörahva juhi“ Stalini käsule.