Sõjamõtted

Meil kõigil on kas paberilehekesele üles märgitud või kusagil voodi lähedal virna laotud raamatud, mida on kavas lähimatel aegadel lugeda või vähemalt lehitseda. 

Nimetan seda raamatupüramiidi „elavaks järjekorraks“. Ja igal aastavahetusel saan sügavalt ohata – laenan siin telemajja sattunud apteekrist kolleegi sõnu: Kuid – aasta läks jälle mööda, nagu kits lõi sabaga!

Luuleantoloogia lood

Et end mõneks hetkeks reaalse sõja mõtetest lahti rabeleda või tegelikult anda neile teine kontekst, hakkasin uuesti lehitsema venekeelset luuleantoloogiat „Molitvõ russkih poetov“ („Vene poeetide palved“), Moskva, 2015. 130 autorit XVII sajandist kuni XX sajandi esimese pooleni – koos kommentaaride ja registritega kuus ja pool sada lehekülge. Eessõnas viidatakse lausa kolmeköitelisele sõsarväljaandele! Meie raamat on kallakuga ilmikute luulele – ilmselt eksisteerivad kusagil ka munkade-nunnade luulevormis mõtisklused.

Mõned huvitavad tähelepanekud: päris palju on raamatu koostaja V. Korovini sõnul „metapalveid“, „poeetilisi arutlusi palvest ja palve kohast inimese elus“. Ja siis leian otsitava: Imettegev Ikoon hõbeümbrises väravate kohal Dnepri (Dnipro) ääres nagu mäletaks, et olid ajad, kui mindi võitlusse tsaari eest, Venemaa eest, vastu kurjale vaenlasele, ja nüüd see ikoon õnnistab kõiki (kirjutatud 1855, lk 324). Palvevormel on alati üks: tsaari (Lenini-Stalini jne) eest ja alles siis Venemaa eest. 

„Kristlikud mõtted enne lahinguid“, kirjutatud just paasapühade ajal 1855, nõuaks pädevamat analüüsi, sest paistab, et autoril on muret tsensuuri ees küllaga (lk 334). „Palve tasujate eest“ (lk 349–350), kes „võidupäeval on haavatud tatarlaste noolest“, need tasujad ei tunne juba tollal oma valduste piire, kustpeale hakkavad lendama tatarlaste nooled. 

Kui palju viha „vaenlase mustade jõudude vastu“ nende omal maal! Ja lugejale heidetakse kott pähe ja kästakse valida võitjate pool. Ka raamatu koostaja jõuab järelduseni: „Ainult riimitud palvete põhjal võib jälgida Venemaa ajalugu, eriti tema traagilisemat poolt“ (lk 36).  

Palved õpetavad meile Venemaa lõputute sõdade lugusid. Kuidas teeb tööd lahinguvälja preester, kui sõduritele on antud käsk tungida võõrale maale? Viima sinna rahu? On ju minugi raamaturiiulis A5 kiirköitjas kilede vahel rida eestikeelseid räbaldunud sõja(mehe)laulikuid. „Soldat peab sõnakuulmist õppima, peab alla heitma,“ kirjutab kakskeelse kaanega „Sputnik s rodinõ“ / „Saatja kodumaalt“ nende kinnituseks, kes sõtta lähevad ja troosti Jumala juures otsivad (1916). Olen segaduses poolte valikul, nagu ka lugedes raamatuid ristisõdijaist või indiaanlastest.

Ja siis kirjutab mulle juba tuttavam poeet M. A. Voloshin, kes, kui ta ei elanud hetkel Pariisis, siis elas Krimmis Koktebelis, luuletuse „Rahu“ 23. novembril 1917: „Venemaaga on kõik lõpetatud …“ (lk 552). Selle luuletuse, tegelikult Venemaa varemetel käitumiste lood, peaks maakeelde tõlkima, kui oskaksin! Kiievis sündinud Voloshinit olevat meeleldi tsiteerinud Heiti Talvik. Luulevalimik lõpeb Jessenini, Ahmatova ja Pasternakiga. Edasi jätkub nõukogudeaegne tühjus, vähemalt palve kohalt.

Kirikulaulukool kaugel Krimmis

Minu ainuke seos Ukrainaga läks läbi Krimmi Artekki Gurzufi külje all. Käik sinna oli ühtaegu lühike ja teistpidi venis kahekuuseks. Isale oli viimasel minutil pakutud tuusikut, kus tuli osa ise maksta, ja enne kui toibuda jõudsin, olin rongis. Jõudsin avatseremoonial osaleda ja veel paar päeva, kui jäin sarlakitesse ja avastasin ennast alul Gurzufi ja hiljem vist Jalta haiglas. 

Ma mäletan küll palatiakende taguseid võõraste puude võrasid, mäletan, et õppisin voodiserval supilusikaga kondenspiima söömist purgist, mis pisut sarnane meesöömisega lusikat pidevalt pöörates, et endale peale ei tilguta, ja ridamisi on mälestusi öisest haigla koridorist öövalvuri lauakesega. 

Siis andis ilmselt sanitaridele-õdedele vabu öid üks muldvana mustas läikivas rüüs (nüüd ütleksin nunnariietuses) mutikene – sa pidid päris ta lähedale minema, et taibata öises hämus, et ta laulab vaikselt endamisi peaaegu vahetpidamata. Silmad tegi ta lahti, kui mõni palatiuks öövaikuses kääksatas. Ilmselt palvetamine „tõsiusklike“ pioneeride seltskonnas oli keelatud, aga laulmine mitte! Minu jaoks täiesti hoomamatutes keeltes. 

Vahel oli andunud kuulaja jaoks teine tool valmis pandud. Et ta oli armu pärast sinna valvama võetud, näitas leivaga puhtaks riibitud supikauss. Ilmselt minule suunas ta mõne teise rütmiga lastelaulu, aga enamasti olid jumalateenistuse laulud õite mitmes keeles. Tavaliselt lõppes kuulamine tõenäoliselt hällilauludega ja juba varsti koputas ta unisele poisile nimetissõrmega õlale ning näitas käega palatiukse poole. 

Nüüd, koroona ajal ridamisi vaadanud filme algkristlastest, vilksatavad kõrvus mõned viisikäigud ja tean, et kohtusin usklike tapatalgutes Venemaal ellujäänud põlisrahva nunnaga. See oli minu kirikulaulukool kaugel Krimmis. Vaatamata hiljem septembris Arteki kooliga käikudele Sevastoopolisse, Simferoopolisse, Jaltasse, Gurzufi ja eriti Nikita botaanikaaeda ning Arteki lähistel asuva Ayuv-Dagi (krimmitatari keeles) mäe otsa (572 m) ja muidugi Mustale merele, mis kõik jätsid midagi hinge, olen tänini tänulik eelkõige öistele lauludele haigla koridoris – jään hätta selle sõnastamisega, mis nimelt sööbis hinge!

Meie luules on autor J. Kalmusaar-Kalmholm, kelle looming on seotud Krimmiga: „Krimmi lauliku laulud“ (Rakvere, 1886), „Krimmi õied I“ (Jurjev, 1897), „Krimmi õied II“ (Jurjev, 1898). Eesti biograafiline andmebaas annab tema sünniaastaks 1881, e-kataloog ESTER lisab „J. J. Kalmusaare luuletused I“ (Jurjev, 1894) ja „Öösised tunnid, 1. leht“ (Jurjev, 1899), ka kasutab autor vahvat varjunime Krimmlane. Kindlasti on kusagil kirjas tema elulooandmed koos surmadaatumiga, kuid siiani pole peale sattunud. Loodan meie vapratest sõjalaulikutest Tsaari-Venemaa armee ridades kirjutada mõni järgmine kord. Kuid kas mul oli Krimmist lahkuda kahju? Jah, Krimmi ja laulude pärast – mitte Arteki pärast.

Vallo Kepp