Sakslased ja Ukraina kriis

Valdav osa sakslasi on lihtsalt mures kõige toimuva pärast. Teemat valgustatakse väga mitmest küljest: televisioonis kajastavad uudised alati sõjategevust otse sündmuskohalt ning teistes kanalites räägitakse sellest, kuidas aidata saab ja kuidas abi kohale jõuab. 

Arutletakse aga palju ka probleemi tekke ning rahvusvaheliste suhete üle. Televisioon näitab iga päev kas mingit Venemaa poliitikat kajastavat filmi (näidatakse ka varasemaid dokumentaale) või teisi ida-lääne suhteid käsitlevaid saateid. 

Arvamusi ja interpretatsioone on seinast seina: kui mõned kommentaatorid näevad igas läbirääkimisi lubavas repliigis lootusesädet, siis näiteks varasem siseminister Gerhard Baum ütles teleintervjuus otse, et tema Ukraina-Vene läbirääkimistest midagi ei oota ega looda. 

Saksamaa üha suurenev probleem on muidugi energiahinnad. Ukraina sõja taustal räägitakse teemaga seoses ka üleüldse riikide omavahelisest sõltuvusest, ja seda mitte ainult gaasi- või naftahindadega seonduvalt. Ohus on ju ka kõik need, kes nii Venemaalt kui Ukrainast oma maisi- ja nisuvarud saavad – näiteks loomapidajad. Embargodega loodetakse küll Venemaad ohjata, sellega seonduvad tarnelüngad mõjuvad aga otseselt lääne tarbija rahakotile. Nii Saksamaa kui tema naaberriikide inflatsioon on viimase neljakümne aasta kõrgeim. 

Loomulikult on teatud valdkondades tunda ka otsest tööjõupuudust. Nii näiteks on ka siin palju ukrainlastest ehitajaid, kellest osa on läinud kodumaale sõtta. Kaubandus-tööstuskoja ametlikel andmetel töötab siin 330 000 Ukraina taustaga töövõtjat. 

Riik ja eraisikud püüavad teha kõik selleks, et aidata nii põgenikke kui neid, kes on Ukrainasse jäänud. Väga lühikese ajaga on tekkinud eraalgatuslikke kogumispunkte, suuremate autode omanikud on teel Ukraina-Poola piirile, tehakse ulatuslikke annetuste kogumise kampaaniaid, heategevuskontserte, meeleavaldusi – nii nagu see ilmselt väga paljudes riikides praegu toimub. 

Loomulikult on ka kirikud organiseerinud abi kogumist ja jagamist. Just täna tuli meie küla kiriku kaudu teade, et esimesed Ukraina põgenikud on siia jõudnud. Meie ülesanne on nüüd neile peavarju ja esmaselt vajaminevat organiseerida. Kriisi üks positiivne kõrvalmõju (kui seda nii nimetada tohib) on kogemus uskumatust kokkukuuluvusest ja ühisest tegutsemisest, kui abi vaja on. Lisaks otsesele abi andmisele on kirikute ülesanne aga lakkamatult rahu eest palvetada ja seda enamikus kirikutes ka regulaarselt tehakse. 

Kristel Neitsov-Mauer,

Saksamaal elav teoloog ja kirikumuusik