Saksamaal unustatud, aga Eestis endiselt mälus!

Luuletaja Gottfried Wilhelm Saceri (1635–1699) sünnist möödus 375 aastat.
«Kas sureb nii mu kõige armsam elu…» Nii algab üks eesti vaimulik rahvaviis, nr 11 «Noore koguduse laulikus». «Kiriku laulu- ja palveraamatus» seda kannatuslaulu küll enam ei ole, aga eelmises «Uues lauluraamatus» leiab sama laulu nr 193 all.
Ei tea, kas ja kui sageli seda lauldakse või lauldi, aga ma tean, et see laul on ebaharilikult ilus, eriti viisiga, mida tunneme rahvaviisina. Nii ilus, et see on näiteks ansambli Heinavanker repertuaaris.
Õigusteadust ja luulekunsti
«Noore koguduse laulikus» on õnneks kõnealune laul säilinud, kuid luuletajana on seal kirjas W. Schults. Aga Schults või Schulz oli ainult silmapaistev tõlkija. Kes oli siis ikkagi laulu sõnade autor?
Autoriks oli keegi Gott­fried Wilhelm Sacer. Me võiksime 11. juulil tema sünniaastapäeva pidada, tänavu juba 375ndat. Kes selle nime taga siis peitus? Sacer oli sündinud 1635. a Saksimaal Naumburgis. Tema isa oli seal linnapea. Ta õppis õigusteadust ja natuke luulekunsti Jena ülikoolis, hiljem Greifswaldis, Leipzigis ja mujal.
Ikka ja jälle pidi ta õpingud katkestama ja sekretärina või noorte aadlimeeste saatjana elatust teenima. Lõpuks leidis ta 1670. a kindla koha advokaadina Braunschweigis ja 1683. a Wolfenbüttelis, kus ta 8. oktoobril 1699 suri.
15 aastat pärast Saceri surma ilmus Gothas tema laulude antoloogia 65 lauluga. Sacer oli kuulus, austatud ja armastatud luuletaja. Hiljem jäi ta järk-järgult unustuse hõlma. Saksa lauluraamatutes leidus tema laule üha vähem ning praegu pole neid seal sootuks.
Rahvaviis pärit Vormsilt
Eestlaste mälu on pikem. Praegune lauluraamat sisaldab ikka veel kaht Saceri laulu: nr 41 aastavahetuse laulude ja nr 254 matuselaulude all.
Nagu ime, aga see on tõsiasi, et «Kas sureb nii» ei surnud, vaid on kestnud üle aegade, ja seda veel imeilusa rahvaviisiga, mis pärineb arvatavasti Vormsilt. Võib-olla on just uskumatult võluv rahvameloodia olnud põhjuseks, et see tekst hävingust on pääsenud.
Üks vähemalt sarmikas, aga üsna igav saksa koraaliviis oli selleks aluseks, millest rahvas väga elava, aga pühaliku, piltliku viisi moodustas.
See viis ei salga küll oma saksa juuri maha (näiteks mitte-eestipärast eeltakti!), aga viisil on ometi eesti vaimulike rahvaviiside iseloomulikud koostisosad, näiteks üksluiste koraalinootide laialisaatmine kergejalgsetesse väikestesse jooksudesse, meeleldi tertsi sidemetes.
Niimoodi moodustus kirjeldamatult tõsine, hardunud viis nagu palveränduri laul, veidi nukrameelne ja samal ajal lootusrikas: Kristuse ohverduse ning luuletaja Saceri väärtuslik elav ausammas.

Albrecht Schmidt-Brücken,
Saksamaalt Rottenburgist