Saksamaad ja iseennast rõõmustamas

Tallinna Jaani koguduse 40-liikmeline projektikoor käis Saksamaal kultuuri- ja kontserdireisil.

«Eks see turismimaiguline reis oli, aga pärast rasket tööd kulus selline preemia orkestrantidele ära,» ütles ERSO peadirigent Peeter Lilje pärast 1988. aasta Bulgaaria gastrolli, kus 14 päeva jooksul esineti vaid seitsmel korral.
Tallinna Jaani koguduse projektikoor andis Saksamaal kaheksapäevase reisi jooksul kaks kontserti ning laulis korra ka jumalateenistusel Schwerini toomkirikus. Kuid pärast väsimatut tööd kooriproovides vääris seegi erakordselt meeldiv seltskond rahulikku kultuurireisi.
Kõigele vaatamata olid kontserdid siiski Saksamaale mineku peapõhjuseks. Tallinna Jaani koguduse projektikoor on umbes 40-liikmeline kollektiiv, mille tuumiku moodustavad Jaani kiriku kammer- ja naiskoori lauljad. Neid toetavad lauljad Peeteli ja Kaarli kogudusest, kuid ka muusikahuvilised, kes pole kirikutega seotud.
Reisil dirigeerisid Triin ja Reet Lend, orelit mängis viimase poolt maailma parimaks laulusaatjaks tituleeritud Tiia Tenno ning pikkade bussisõitude ajal hoolitses hommiku- ja õhtupalvuse eest Jaan Tammsalu.
Esimene kontsert toimus 25. septembril 15 000 elanikuga Jesseni linnas Saksi-Anhaltis. Kava koosnes täielikult eesti vaimulikust muusikast (välja arvatud Pärt Uusbergi «Muusika») ning selles kohtusid 20. sajandi klassikud A. Pärt, C. Kreek, R. Tobias ja konservatiivsed kaasaegsed heliloojad, nt P. Rips, R. Eespere, U. Sisask.
Seljataga oli kaks pikka sõidupäeva läbi Baltimaade ja Poola ning põhjalik linnaekskursioon lähedalasuvas protestantismi hällis Wittenbergis. Jessenisse saabudes avanenud pilt meenutas mitmele koorilauljale Metsiku Lääne filme, sest kolmapäeva pärastlõunane linn oli täiesti inimtühi.
Kontserdi ajaks olid nad siiski kodudest välja tulnud ning Jesseni kohta fenomenaalselt suure publikuhulga ees anti St Nikolai kirikus emotsionaalne kontsert. Aplaus, mis kuulajatelt kostus, ei olnud pelgalt viisakus, vaid väljendas nende siirast rõõmu.
Kuigi publik oli otsustanud lugude vahel mitte plaksutada, ei suutnud nad pärast René Eespere «Ave Paterit» (sopranisolist Triin Lend) ennast siiski tagasi hoida. Kontserdist veel märkimisväärsem oli üks 90aastane erakordselt rõõmsameelne ja toimekas proua, kes oli küpsetanud kogu koorile viit eri sorti kooki. Muidu tagasihoidliku välimusega väikeses Nikolai kirikus paistis silma uhke, väga suur ja kuldne altar.
Järgmisel päeval külastas koor kultuurilinna Leipzigit ning tutvus Harzi mägede kauni loodusega. Neist esimeses suutis tervet reisi korraldanud Aivi Otsnik tagada koguni eestikeelse linnaekskursiooni. Koor vastas omalt poolt kultuursusega, kui ekskursiooni järel suudeti kaubanduskeskuste asemel tekitada tung hoopis Bachi muuseumis.
Pärast Drübecki kloostriga tutvumist anti teine kontsert 28. septembril Schwerini toomkirikus. Pühakoda on tähelepanuväärselt kõrge – torn 117meetrine ja lagi 29 meetri kõrgusel, põhjuseks soov, et sealne kirik oleks veel suurem kui Rostockis.
Tänapäeval põhjustab see aga probleeme: kõrge laega kirikut isegi ei üritata kütta, talvel toimuvad jumalateenistused 200 inimest mahutavas Tooma kabelis, kuhu aga advendiajal kõik soovijad ära ei mahu.
Initsiaator Helmuth Fricki, toomkiriku kantori Jan Ernsti ja Aivi Otsniku koostöö tulemusena toimunud kontserdil kandis Jaani kiriku koor pisut lühendatult ette Jesseni kava, Schwerini Domkantorei koor esitas John Rutteri ja Felix Mendelssohni teoseid.
Pika kontserdi kulminatsioon oli aga eestlastest ja sakslastest moodustatud paarisajaliikmeline ning orelirõdule vaevalt mahtunud ühendkoor, kes kandis Reet Lendi dirigeerimisel ette Louis Vierne’i «Missa solenne» (Pidulik missa) ning Jan Ernsti juhatusel kontserdi lõpetanud Tõnis Mägi «Palve» ja Josef Rheinbergeri «Abendliedi» (Õhtulaul).
Hilisromantistlik «Missa solenne» koorile ja orelile on üks kahest vokaalteosest, mille kirjutas 20. sajandi esimese poole tähtsaim prantsuse organist Louis Vierne. Eestis vähetuntud ning pigem koorisaatega orelilugu meenutava teose oli välja pakkunud organist Jan Ernst.
Vaatamata keelebarjäärile – paljud endises Saksa DVs elanud koorilauljad inglise keelt ei oska, samuti piiras keeleoskus dirigenti – sujus proov hästi. Tõsi, Reet Lendil tuli rääkimisel kasutada tavapärasest rohkem käsi, rahvusvahelisi termineid ja oma lauluhäält ning huvitaval kombel ei suutnud üks sakslasest bass pikka aega uskuda, et koormeister ja dirigent võivad tõepoolest mõelda pisut erinevalt.
Kaks viimast lugu erinesid küll teineteisest, kuid mõlemad sobisid suurele koorile ning nagu esineja perspektiivist oli näha, tahtsid mõlemad kutsuda esile pisaraid. Seda, et Eesti koor publikut liigutas, mainis ka kirikuõpetaja järgmisel hommikul samas toimunud jumalateenistusel.
30. septembril Gdanskist bussiga kodu poole liikudes ning seda ülevaadet kirjutades võin kindlalt tõdeda, et tasus Saksamaale minna. Rõõmu sai pakutud nii paljudele kuulajatele kui kõikidele asjaosalistele. Omalt poolt soovin eriliselt tänada reisi korraldanud Aivi Otsnikku ning bussijuhte, kes ei pidanud paljuks tulla kuulama nii mõlemat kontserti kui ka proove.
Pärtel Toompere,
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilane,
Jaani kiriku projektikoori laulja

KOMMENTAAR

Mis hämmastas reisil Saksamaale?
Jaan Tammsalu, Tallinna Jaani koguduse õpetaja:
See, kui lihtne oli kaheksa päeva selle bussitäie rahvaga rännata. Üksteisega arvestamine, kokkulepitud aegadest kinnipidamine ja kaasas olnud laste tublidus olid imelised.
Hämmastav oli see, kui täis oli väga suur Schwerini toomkirik Eesti ja Saksa kooride kontserdil.
Meie koori laulmist Schwerini kontserdil võib julgelt nimetada ühiseks ilusaks hingamiseks. Saksa kantor ütles ja nende koor kiitis selle heaks, et eesti heliloojad on loonud väga palju väga ilusat koorimuusikat.
Tõnis Mägi «Palve» saja saksa ja eesti laulja suust tõusis Schwerini toomkiriku kõrgete võlvide alla ning täitis selle kiriku ja paljude kuulajate ja lauljate südamed nii, et seda liigutust on võimatu sõnades kirjeldada.
Kui lahkusime Eestist, nägime enda ees vikerkaart. Vikerkaared ilmusid sellel rännakul taas ja taas meie teele.
Vahel me kurdame oma kirikutes, millest kõigest on meil puudus. Rikkal Saksamaal on suure linna toomkirik, mida ei kavatsetagi kütta, kuna seda peetakse mõttetuks raharaiskamiseks. Nemad hoiavad selliste asjade pealt kokku, et maksta oma töötegijatele korralikku palka ja toetada paljude maade luterlikke kirikuid.