Ruhnu saare kohal on taevas selge ja valla

Ruhnu Maarja Magdaleena kivikiriku 100. aastapäevale pühendatud pidustused kulmineerusid jaagupipäeval, 25. juulil, mil endiste ruhnurootslaste järeltulijad koos praeguse saarel elava eesti kogukonnaga ning Ruhnu sõitnud külalistega pidasid kakskeelse jumalateenistuse sealses uues kirikus.

Kontrastina tänapäeva eluviisile, kus normiks kiirus ja viimase minuti otsused, nõuab Ruhnu saarele minek aegsasti planeerimist. Muidu võib juhtuda nii nagu siinkirjutajal, kes peaaegu pidi loobuma soovist osa saada Ruhnu uue kiriku aastapäevajumalateenistusest, sest Pärnust Ruhnu viivale laevale sobilikuks päevaks enam pileteid saada polnud. Õnneks olid minu ja mulle reisikaaslasteks kaubelnud kahe lapse jaoks veel alal kohad Kuressaarest väljuvale laevale, kuhu ma umbes kolm nädalat enne plaanitavat mereretke nobedalt broneeringu ka tegin.

Üle vee ja lainete
Pikk päevatee Tartust Saaremaale seljataga, paigutame oma reisivarustuse Roomassaare sadamas Runö pardale. Lahke meeskonnaliige leiab mahti meile laeva ja tema lugu tutvustada. Kuuleme, et sel kevadel proovisõidu sooritanud, spetsiaalselt Ruhnu saare teenindamiseks ehitatud kiirkatamaraan kannab nime Runö (rootsi keeles Ruhnu) ning teeb ühel päeval edasi-tagasi sõidu Ruhnu Ringsu sadamasse Saaremaalt ja järgmisel päeval mandrilt Pärnust.
Uue kiirlaevaga kestab merereis saarelt saarele kaks tundi, mandrilt tund kauem. See on tunde vähem kui veel eelmisel aastal samal marsruudil kurseerinud laev suutis. Murelikult uurin ilmaolude järele ning jään lohuta, sest «laine on ikka körgepoolne, aga muret pole – iga istme juures on kilekott; kui puudu tuleb, saab juurde».
Ei suuda tormipoolset ilma talitseda ka pardal olnud kirikupühale sõitnud ristiinimeste rohkus ning vaimulike tihe kontsentratsioon: lõbusas jutuhoos on praostid Joel Luhamets Tartust ja Veiko Vihuri Saaremaalt ning Hiiumaa kirikuõpetaja Hüllo-Kristjan Simson. Võib küll olla, et Runöt hällitava laine kõrgus tegi südame kurjaks vaid minul, kuna teised võtsid seda toreda reisiboonusena.
Lõpuks ometi kasvab merest oodatud maakild – Riia lahes, teistest saartest eemal troonib Ruhnu oma eraldatud hiilguses: Kuramaalt Kolka neemelt on siia 36 kilomeetrit, Kuressaarest 65, Kihnust 52 ja Pärnust 85 kilomeetrit.
Üle aegade on ruhnlastel olnud kombeks randuvatele laevadele sadamasse vastu tulla ja hiljem külalised samal kombel ka ära saata. Seda tava hoidvalt on meiegi Ruhnu jõudes sadamakai vastuvõtjatest tulvil. Teiste seas on kohalik kirikuõpetaja, emeriitpraost Harri Rein, kellele tervituseks ja paar päeva tagasi olnud 86. sünnipäevaks ulatab kimbu valgeid majesteetlikke liiliaid noor ametivend Hüllo-Kristjan Simson.
Nobedalt leitakse kohad vastutulnud autodesse ja uhket Ruhnu ekspressi nime kandvasse väikebussi ning sõit saare sisemusse võib alata. Väheldane saar – 5,5 kilomeetrit pikk ja 3,5 kilomeetrit lai – ei tee kellelegi sihtpunkti jõudmist tüütult pikaks.
Silmates autoaknast möödalibisevat katsun loetleda muudatusi, mis pärast minu viimast visiiti saarel on toimunud. 16 aastat tagasi tulin siia esimest korda, et kirikulehe ajakirjanikuna osa saada Harri Reinu seadmisest saare õpetajaks.
Peatee asfaltkate ja päästeameti valmiv hoone on kõik, mida märgata oskan.
Aeg meretaguses maailmas kulgeb võrreldes «suure maaga» omas tempos. Nii on see alati olnud. Kurikavalad sügistormid ning talvine isolatsioon, kui jää katab Riia lahe, ei heidutanud ruhnlasi elamast oma tugevast kogukonnatundest kantud ja põlvest põlve kestvaid traditsioone järgivat elu.
Kuni viimase nõukogude okupatsioonini, mille hirmus saarerahvas 1944. a läände pages, olid selle kaugele merre pagendatud saare elanikkonnaks rannarootslased. Kust, millal ning millistel asjaoludel rootslased kanna Eesti saarele kinnitasid, pole täpselt teada, aga säilinud ajalooüriku kohaselt andis Kuramaa piiskop Johannes 1341. aastal määruse, kus ta armulikult lubab ruhnlastel elada «Rootsi õiguse järgi».

Uus ja vana sõbralikult kõrvu
Juba varahommikul külatanumale jalutama minnes võib aastapäevateenistuseks valitud kesknädalal kohata pühapäevariietes inimesi, kel sihiks uue kiriku aastapäev. Kohakuti jõudes teretatakse saarel juurdunud kombe kohaselt, mis loob armsalt intiimse meeleolu.
Katsun oletada, kuidas siin sada aastat tagasi välja võis näha. Kuidas saare mitusada asukat, kõik rahvariietes, seadsid sammud oma uue kaua­igatsetud pühakoja pühitsemisele.
Hüva abi pakub sajanditagusest meeleolust osasaamiseks äsja trükist tulnud, saare mõlema kiriku ajalugu tutvustav ja allikapublikatsioone sisaldav raamat «Ruhnu uus kirik 1912–2012». Koostaja ja toimetaja, kohaliku vallavolikogu kunstiajaloolasest esimees Sirje Simson nimetab uue kiriku ehitamisest, arhitektuurist ja kunstivarast kirjutavas peatükis, et ruhnlased hakkasid kurtma oma puukiriku väiksuse ja lagunemise üle üsna kohe pärast kiriku valmimist aastal 1644. «Saja aasta taha mõeldes on kerge ette kujutada koguduse suurt rõõmu oma uuest jumalakojast – valitseb ju kontrastina väikesele hämarale vanale kirikule uues tõeline valguseküllus tänu kõrgel asetsevale aknareale pikihoone mõlemal küljel. Hommiku- ja õhtuvalgus pääseb ruumi värvi- ja varjundirikkalt valgustama otsafassaadide roosaknaist,» kirjutab Sirje Simson.
Ta rõhutab, et Ruhnu uus kirik on Eesti historitsismiajastu sakraalarhitektuuris ainulaadne, kuna siin kohtuvad stiilidest neogootika ja moodsa XX sajandi arengud. Algselt täispalkhooneks projekteeritust sai hoopis kivikirik, mille massiivsed seinad on laotud maakividest.
   
Rahvariided võeti kindlasti kaasa   
Jumalateenistuse algus viibib, sest Virtsust väljuv purjekas Lulu pole ebasoodsa tuulesuuna tõttu oodatud pidulistega veel randunud. Kirikuaeda aina juurde tulnud inimesed leiavad võimaluse jutlemiseks ning kauni ilma nautimiseks.
Silm puhkab kaunitel Ruhnu rahvariietel. Ruhnu mehe kuube, mis on õmmeldud helehallist koredast kangast, kaunistuseks mustad kandid ja kaks rida hõbenööpe, kannab ka vallavanem Aare Sünter, kes saareelu tutvustades kõneleb mulle uhkusega, et alates kevadest on Ruhnul oma meditsiinipunkt ja kiirabiauto. Väljakutseid on olnud 14, neist viiele hädalisele on mandrilt helikopter appi tellitud.
Kõigi kohalolnud fotograafide tähelepanu pälvib kirikuaeda jõudnud rahvariietes perekond, pereemaga õnnestub enne kirikusse minekut natuke ka minul juttu ajada. Tuntud ruhnurootsi perekonnast pärit Eva Lorentz on sündinud juba Stockholmis, aga oma juuri tunneb kindlalt esiisade maa pinnas.
«Ma olen küll abielus, aga pole loobunud oma ilusast Ruhnu perekonnanimest,» räägib jutukas naine, esitledes oma nn riigirootslasest abikaasat Per Larssoni ja teismelist poega, vanaisa rahvariietes Henrikut, kellele vanemad otsustasid samuti ema Ruhnu perekonnanime anda.
Kui Eva vanemad koos teiste Ruhnu perekondadega pärast oma kiriku «väljaõnnistamist» 4. augustil 1944 kodu maha jätsid ning Noarootsist ruhnlastele järele tulnud mootorkuunariga Juhan Rootsi pagesid, tohtis iga inimene kaks kohvrit kaasa võtta. «Kõik jäi maha aga rahvariided võeti ikka kaasa,» räägib ta esitledes oma ema komplekti, kus eriti silmahakkavad on kaks kohaliku hõbesepa valmistatud sõlge, ühe peal on ristatud Eesti sinimustvalge ja Rootsi ristilipp.

Koda Jumala kiituseks
Ühtäkki on kirikute esine saginat täis, seitse tundi kestnud merereis on Luluga tulijatele õnnelikult päädinud. Üle mitmes keeles kostva rõõmsa jutlemise kostab Kose koguduse pasunakoor Kahro Kivilo juhendamisel. Kirikuliste keskel liiguvad käteldes Tallinna Rootsi-Mihkli õpetaja Patrik Göransson ja Kuusalu õpetaja Jaanus Jalakas.
Nüüd on aeg liikuda pühitsetud ruumi. Igiammuse kombe kohaselt istuvad mehed paremal ja naised-lapsed vasakul pool. Alguslauluks on valitud ka sada aastat tagasi kiriku pühitsemisteenistusel kõlanud koraal «Oh võtkem Jumalat». Jutlustab praost Joel Luhamets, kes koos kaasa teeninud õp Jaanus Jalakaga osales 1988. aastal kiriku taaspühitsemisel, mille viis läbi peapiiskop Kuno Paljula.
Õp Harri Rein, kel tänavu möödub ordineerimisest 45 aastat ning kelle tegevõpetaja staatust kirikuvalitsus äsja pikendas, ütles tänusõnad Ruhnu tulijatele ja Taevaisale: «Püha Jumal, olgu Ruhnu selleks saareks, kus on rahval õnnis elu taevasella asemella.» Tervitussõnad kogudusele ja tema õpetajale ütles Saare maavanem, Valjala koguduse juhatuse esimees Kaido Kaasik, kes rõhutas Ruhnu osatähtsust vaimsuse kandjana ja kogukonnatunde hoidjana.
Liina Raudvassar

Ruhnu Maarja Magdaleena uus kirik
1840 kinnitati projekt, mis jäi rahapuudusel teostamata
1908 valmis arhitekt Otto Hoffmannilt uus projekt
1910 pühitseti nurgakivi
1912 pühitses kiriku Liivimaa ülemsuperintendent Theophil Gaehtgens.
Pühakoda ehitati kahe aastaga koguduse soovil vana, 1644. aastal ehitatud puukiriku kõrvale
Maksumus 16 000 rubla, põhiosa laekus välisruhnlastelt Rootsist ja USAst
1944 pühitses kogudus kiriku enne pagulusse asumist välja
1988 taaspühitses peapiiskop Kuno Pajula kiriku

Pildigalerii: