Ruhnlased kahtlevad mardikatõrje hädavajaduses

Kui ohtlik on rahvusvahelise projekti raames plaanitud mardikatõrje Ruhnu 1644. aastal ehitatud puukirikule ja eeloleval suvel saja-aastaseks saavale kivikirikule, uurib Eesti Kirik teemaga seotud inimestelt.
Kas pesuveega ei visata ka lapsukest välja, muutus küsimuseks, kui avalikkuseni jõudis idee mardikatõrjest Ruhnu kirikutes. Projekti «Seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte puithoonetes» raames plaanitav pühakodade töötlemine mardikakahjustuste leviku piiramiseks tagaks küll puitkonstruktsioonidele kahjulike putukate, mööbli-tooneseppade ja majasikkude hävitamise, aga kas sellega ei ruineeritaks paratamatult ka kirikus kohtkindlalt paiknevat inventari ning kunstiväärtusi, küsib kriitiliselt mõtleja.
Mardikaid jääb vähemaks
«Kellelgi pole plaanis teha tegevusi, mis oleks läbi mõtlemata ja kahjustavad kirikuid,» kinnitab meeskonna nimel projektijuht Kalle Pilt Eesti Vabaõhumuuseumist, rõhutades, et oma ala asjatundjate läbiviidud vaatlused saarel aastatel 2008–2011 kinnitavad olukorra kriitilisust ning vajadust radikaalselt sekkuda. Lisaks on tutvutud ka varasemate vaatluste aruannetega, 1997. aasta raportis hinnatakse 1912. a ehitatud Ruhnu kivikiriku puitkonstruktsioonide kahjustusi näiteks avariiohtlikeks. 
Kalle Piltiga pole aga nõus 15 aastat Ruhnu saare ja kogudusega seotud kunstiajaloolane Sirje Simson, kelle hinnangul pole olukord objektidel sugugi nii hull. Samuti rõhutab Simson, et eraldi seisvad teemad on uue kiriku tornikonstruktsiooni kahjustus ja mardikatõrje vajadus mõlemas pühakojas.
Kui esimene probleem on Simsoni hinnangul olemas, siis teist peab ta tugevalt kallutatuks. Kas üldse on õigustatud rakendada selliseid summasid mardikatõrjesse, on tema meelest enam kui küsitav. Simson kinnitab, et selleks puuduvad teaduslikud tõestused, vähemalt ei ole kogudusele esitatud vaatlustulemuste dokumente.
«Minu praktilised tähelepanekud näitavad mardikate vähenemist aasta aastalt,» kinnitab ta. Simson arvab, et kohapeal toimub midagi loodusliku olelusvõitluse või eneseregulatsiooni taolist, kus ühed putukad hävitavad teisi; samuti mõjutab puiduõgarditest mardikate paljunemist asjaolu, et olles «kõik ära söönud», on nad hävitanud endale vajaliku elukeskkonna.
«Kui me ikka üheselt ei tea, kui palju on putukaid, milline on nende hävitustöö jõud ning kui riskivabad on tõrjemeetodid, on vale seda ka rakendada,» on Simson resoluutne. Temaga on sama meelt Ruhnu kirikuõpetaja Harry-Johannes Rein, kes pärast Ruhnu koguduse täiskogu-nõukogu koosolekut väljendas enda ja Ruhnu koguduse seisukohta ka kirjas Kalle Piltile.
Kirjas palutakse projektijuhilt muinsuskaitse poolt kinnitatud uuringute programmi koopiat; veel kinnitatakse, et peetakse vajalikuks uuringute läbiviimisel muinsuskaitse kontrolli. Kogudus ei saanud oma kirjale vastust.
Monitooring toob selguse
Ruhnu kirikud pole ainsad Eestis, kus esineb mardikakahjustust, kinnitab projektiga seotud muinsuskaitseametnik Ülle Jukk. «Hoone konstruktsioonides esineb siiski harva nii mastaapset kahjustust nagu Ruhnu uues kirikus,» lisab ta. Ta möönab teema keerukust, mis tuleneb sellest, et Eestis puudub kogemus nii mastaapse tõrje läbiviimiseks.
Iga töötlemine, sealhulgas konserveerimine, kahjustab tema sõnul paratamatult mingil määral objekti, eluaegset garantiid on samuti raske anda ebastabiilsetes säilitusoludes. Jukk mõistab Ruhnu koguduse inimeste kõhklusi: kuidas käituvad erinevad materjalid, kas tõrje annab mingisuguse garantii jne.
«Kui ideaalses mudelis toimub kõigepealt olukorra jälgimine vähemalt aasta-kaks enne tööde algust, siis siin tuleb palju asju teha paralleelselt,» viitab ta surutud tegevusgraafiku paratamatusele. 
Sirje Simsoni kriitikale tuginedes, mis väitis, et mis tahes meetodi rakendamiseks puuduvad piisavad vaatlusandmed, alustati täiendava monitooringuga. Kalle Pilt kinnitab Eesti Kirikule, et enne vaatluste lõpetamist tuleva aasta sügisel ei otsustata, millised on edaspidised vajalikud tegevused Ruhnu puukiriku puhul.
«Mõtteid on olnud mitmesuguseid, hetkeseisuga pole meetod otsustatud,» nendib Kalle Pilt, lisades, et praeguse kava kohaselt korraldatakse õige tõrjemeetodi leidmiseks ja läbiviimiseks riigihange. Hoone ja inventari jaoks võidakse esitada ka erinevaid meetodeid. Oluliseks nõudeks on, et esitatavad meetodid peavad olema eelnevalt läbi proovitud analoogsetel objektidel, kusjuures teostatud vähemalt viis aastat tagasi, mis lubab kasutada järelmonitooringu tulemusi ning välistab «ebameeldivad üllatused».
Hanke tehniliste tingimuste sõnastamisel lähtutakse Pilti kinnitusel kultuuriväärtuste säilimisest, keskkonnasõbralikkusest ja töötluse läbiviimise reaalsusest. Hankedokumentide lahutamatuks osaks on muinsuskaitse eritingimused, kus muu hulgas nähakse ette kirikute füüsiline, keemiline ja visuaalne säilimine.
Projekti eelarves on ka vahendid Ruhnu kivikiriku torni tugevdamiseks. Käesoleval aastal on plaanis koostada selle töö põhiprojekt, mis saab ka riigihanke alusdokumendiks.
Riigihanke ettevalmistamisega tegeleb komisjon koosseisus Ülle Jukk, Mihkel Koppel ja Urve Russow muinsuskaitseametist, Kärt Kirsimägi ja Linnar Pärn maaülikoolist ning Kalle Pilt ja Marike Laht vabaõhumuuseumist, EELKd esindab assessor Mati Maanas.
Vormsi näide
Vastukaaluks Ruhnu kirikute puhul kõlama jäänud poolt- ja vastuargumentidele on Vormsi Püha Olavi koguduse diakonil Ants Rajandol teenitava kiriku näitel ainult head kõnelda. Nimelt on projekti «Seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte puithoonetes» objektiks sakraalehitistest Eesti territooriumil peale Ruhnu kirikute ka Vormsi kirik, kus läbiviidud monitooringus avastati olulised mardika-, seen- ja mädanikukahjustused.
17. sajandist pärinevate talade kiriku seina müüritud osad osutusid riknenuks ja need vahetati tappidega uute vastu välja. Arhitektiharidusega vaimulik kinnitab, et ilma vastava rahvusvahelise projekti sekkumiseta, mis pakkus täielikku rahastust ja teostust, oleks kogudus raskuste ees seisnud.     
Projekti põhirahastus tuleb Euroopa Liidu fondidest, Eesti riik osaleb selles 29 951 euroga, mida makstakse riiklikust programmist «Pühakodade säilitamine ja areng». Programmi juhtnõukogu liige, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Ruudi Leinus kinnitab Eesti Kirikule, et otsus selliseks rahaeralduseks tuli soovist aidata praktiliselt kaasa mardikakahjustuste peatamisele meie sakraalhoonetes.
Liina Raudvassar