Rõõmu leidub igas päevas

Olge ikka rõõmsad Isandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal!
Fl 4:4,5b
Küll me oleme tublid! Näeme millegi nimel kõvasti vaeva ja kui see lõpuks ka õnnestub, oleme uhked! Loomulikult tunneme enestest rõõmu ja leiame, et oleme kiituse ära teeninud.
Tuttav on ehk ka järgmine olukord: kui meil on halvad ajad, õhkame Jumala poole, palume Temalt tröösti ja kinnitust, palume, et Tema ise meie probleemi lahendada võtaks. Aga sealsamas, kui keeruline olukord on meie jaoks lahenenud, läheb sageli Aitaja meelest ja arvame, et kõik lahenes meie tubliduse tõttu.
Huvitav, miks see nii on? Miks läheb headel aegadel meelest Jumalat kiita ja tänada asjade eest, mida Ta meile andnud on ning selle üle rõõmustada?
Ah, mis siin rõõmustada, ütleb keegi, maailmas meie ümber toimub igal päeval sündmusi, mis meid hoopis kurvaks teevad, vahel ka vihastavad. Palju juhtub igasugu õnnetusi ja katastroofe, mille üle rõõmustada oleks ääretult kohatu …
Jah, loomulikult näeme ja tunneme muret maailmas toimuva pärast, oleme ju ise osa sellest. Eks ole kristlastena meile antud midagi määratult rohkemat, mistõttu meil oleks põhjus rõõmuks igal päeval! Ehk on pigem asi lihtsalt selles, et me ei julge rõõmustada, seda vähemalt avalikult?
Mõni ütleb, et kirikus ei ole kombeks Jumalat rõõmsal meelel hõisates kiita ja ülistada, kristlastena peaksime olema tõsised, väljapeetud ja vaoshoitud. Altari ees seistes lööme hardalt silmad maha, teenistusel laulame ja palvetame tõsiselt kaasa ja vaatame etteheitvalt selja taha, kui sealt vahel lapse naeru või nuttu kostab.
Ehk on tõesti raske rõõmustada risti ees, kui mõtleme nii, et maailm meie ümber on niivõrd ülekohtune, et isegi Jumala Pojale ei halastatud …
Aga meie oleme kirikuaastas jõudnud perioodi, mida peaks iseloomustama peagi sündiva Issanda ootuse rõõm. Kas saab kedagi kurvastada mõte ja ettekujutus väikesest väetist lapsest! Teadmine, et seesama abitu olend sõimes on sündinud meie päästjaks ja saatjaks meie eluraskustes. Meile on antud võimalus igal päeval ja igas olukorras ikka uuesti ja uuesti Issanda ligiolu tunda saada. Võibolla ei tundu see esmapilgul nii, aga kui meelde tuletada, leiame oma eludest kindlasti palju hetki, mil oleks olnud põhjust rõõmustada selle üle, et Issand meid eriliselt hoidnud on.
Apostlid ei elanud mitte lihtsal ja turvalisel ajal. Nimelt just siis algas kristlaste tagakius, nad olid sunnitud pidevalt teel olema, põgenema. Sellesama kõnealuse kirja filiplastele on apostel Paulus kirjutanud vangis olles. Aga hoolimata sellest leidis Paulus ja teisedki apostlid põhjuse rõõmustada. Nad õpetasid, manitsesid kogudusi kindlaks jääma, asetama ettetulevaid raskusi evangeeliumi lohutuse alla. Nende sõnum ulatub kaugemale oma ajast ja konkreetsest olukorrast. Seepärast suudavad nad ammuöelduga ka meid tänapäeval julgustada.
Ka oma teises kirjas korintlastele kinnitab meid apostel Paulus järgmiselt: «Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu!» lisades sellisele teguviisile tõotuse: «Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega!» (2Kr 13:11)
Saima Sellak-Martinson