Rohkem usulist haritust – usuvabaduse uuringus osalenute ühine soov

«Eestis on riigikirik ja selleks on Kaarli kirik.» Nii kõlas üks vastustest, mille andis üks küsitletu uuringu «Usuvabadus Eestis 2013» raames.

Uuringu viisid läbi Inimõiguste Instituut ja Turu-uuringute AS (sealseks projektijuhiks oli Karin Reivart). Uuringutulemuste tutvustamisest Eesti Kirikute Nõukogu töökoosolekul on juba Eesti Kirikus andnud lühiülevaate Sirje Semm («Usuvabadus on Eestis tagatud», 29.01.2014).
Uuringu käigus tehti elanikkonna küsitlus (1000inimeseline valim, vanuses 15–74 aastat; esitati 28 küsimust) ning intervjuud 17 eksperdiga (usuliste ühenduste, MTÜde, meedia ja riigiasutuste esindajad, usu- ja õigusteadlased). Uuringu III osa sisaldab rahvusvaheliste organisatsioonide hinnanguid usuvabaduse olukorrale Eestis ning IV osas tuuakse välja ettepanekud riigiasutustele.

Vabadus nii uskuda kui ka mitte uskuda
Üldise kokkuvõttena on võimalik elanikkonna küsitluse, ekspertide intervjuude ja rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangute tulemusena resümeerida, et usuvabadus Eestis on tagatud.
Kuidas küsitlustes osalenud inimesed või eksperdid usuvabaduse mõistet endi jaoks lahti mõtestasid, võis loomulikult olla erinev, kuid võib siiski eeldada, et lähtuti sellisest usuvabaduse definitsioonist, mis lihtsustatuna kirjeldades seisneb nii vabaduses uskuda kui ka vabaduses mitte uskuda.
Küsitletutest 91% oli arvamusel, et usuvabadus Eestis on tagatud. Üldiselt oli intervjueeritud ekspertide arvamus sama, kuid nendel oli võimalik esitada ka vabas sõnastuses omapoolseid kommentaare ja arvamusi.
EKNi kuuluvate kirikute esindajad tõid suure probleemina esile puudujääki haridussüsteemis, sest usklikele ei ole koolides tagatud vanemate usulistele veendumustele vastavat haridust.
Samuti on vajalik tagada tasakaalustatud religiooniõpetus koolides, mis oleks aluseks noortele usuliste otsuste vastuvõtmiseks ning maailmas toimuvast arusaamiseks.

Ootused usundiõpetusele on kõrged
EKNi mittekuuluvate usuliste ühenduste esindajate hinnangul on riigi poolt tunda ajuti ebavõrdset kohtlemist, sest nõukogusse kuuluvate kirikute arvamusega arvestatakse enam.
Vastused haridust ja koolisüsteemi puudutavatele küsimustele väärivad kindlasti eraldi esiletoomist. Nii nagu varem samal teemal korraldatud uuringutes, arvab 68% vastanutest, et ülevaade maailma usunditest peaks olema üldhariduse kooliprogrammis. 54% vastanute hinnangul peaks kooliprogramm sisaldama ka ülevaadet olulisematest piiblilugudest.
Need tulemused on rõõmustavad ning näitavad, et inimeste ootused on tegelikult päris kõrged. Kordusuuringute korraldamiseks on aga kindlasti tänuväärne EKNi töökoosolekul tehtud ettepanek lisada edaspidistesse küsitlustesse täiendav küsimus selle kohta, kas küsitletav on ise saanud koolis usundiõpetust.
Arvestades kristlike erakoolide kõrget mainet, tuleb pidada mõnevõrra üllatuslikuks küsitlustulemust, mille kohaselt usuühenduste eraharidusasutusi pidas vajalikuks 31%, ebavajalikuks aga 51% vastanutest.
Kui aga vaadata tulemusi detailsemalt, siis saab positiivsena välja tuua, et nendes piirkondades, kus kristlikud haridusasutused on tegutsemas, peab neid vajalikuks suurem protsent küsitletutest kui Eestis keskmiselt (nt Tallinnas 34%, teistes suuremates linnades 39%).
Teisalt märkisid ekspertideks olnud EKNi kuuluvate kirikute esindajad ära kristlike erakoolide ebavõrdset kohtlemist, mis seisnes selles, et riik keeldus kandmast uusi kristlikke erakoole tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja, kuigi varem asutatud erakoolid, munitsipaalkoolide tegevust toetavad sihtasutused või mittetulundusühingud olid selles nimekirjas.
Nii Tallinna Toomkooli kui Püha Johannese kooli kohtuvaidlused päädisid eelmise aasta detsembris õnneks valitsuse otsusega, et need koolid sellesse nimekirja siiski kanti.

Abordi ja pihisaladusega seotud teemad väärivad tõsist arutelu
Esitati küsimusi ka selle kohta, kas arstil või apteekril on õigus, viidates oma usulistele veendumustele, keelduda teatud ametialaste ülesannete täitmisest (nt abordi tegemine, rasestumisvastaste vahendite müük).
Arsti sellekohast õigust pooldas 8%, apteekri puhul 5% küsitletutest (eraldi saab siinkohal esile tõsta katoliiklastest vastanuid, kellest nii arsti kui apteekri keeldumisõiguse poolt oli 13%).
Kehtiv seadus määratleb, et naistearsti või muud tervishoiutöötajat ei saa kohustada rasedust katkestama ega raseduse katkestamise protseduurist osa võtma, seega ühtpidi neid usulisi veendumusi on võimalik arvestada, küll aga on artikli autorile teadaolevalt ülikooli residentuuri programmis praegu kohustusliku eeldusena kirjas, et naistearstiks valmistuja peab osalema teatud hulga raseduse katkestamise protseduurides.
Kindlasti väärib selline regulatsioon oma problemaatilisuse tõttu usuvabaduse tagamise kontekstis edaspidi tõsist tähelepanu.
Uuringu viimases osas tehtud ettepanekud ja soovitused puudutavad usuliste ühenduste kui juriidiliste isikute õigusliku staatuse, usuühingu mõiste, tulumaksuseaduse võimaliku muutmise ning usuliste ühenduste poolt riigile esitatavate aruannete lihtsustamisega seotud küsimusi, aga ka pihisaladusega seotud problemaatikat.
Kirikute ja koguduste seadusest tulenevalt on pihisaladus absoluutne, kuid samas võimaldab üks kriminaalmenetluse seadustiku säte pihi­saladuse hoidmise kohustust teatud juhtudel murda.
See on eelduslikult valdkond, mis võib tekitada arutelu käigus erinevaid arvamusi, kuid arutelu selles küsimuses oleks kindlasti väga vajalik.
On raske prognoosida, millal oleks õige aeg korraldada järgmine samamoodi üles ehitatud uuring usuvabaduse olukorrast Eestis. Nagu uuringust nähtub, peetakse Eestit riigiks, kus usuvabadus on tagatud, ning põhimõtteliselt on see ühetaoliselt ja stabiilselt olnud tagatud terve viimase kahekümne aasta jooksul.
Ilmselt võiks pidada optimaalseks, kui järgmine taoline uuring usuvabaduse olukorrast Eestis toimuks mitte varem kui viie, ent hiljemalt kümne aasta pärast.

 
Erik Salumäe,
Inimõiguste Instituudi aseesimees

Kui vajalikuks peate Eesti aktiivsemat hoiakut usuvabaduse kaitsmiseks maailmas?