Risti vägi

How many times must a man look up before he can really see the sky?
«Kui mitu korda peab inimene üles vaatama, enne kui ta suudab tõeliselt näha taevast?» (Bob Dylan, «Blowin’ in the wind»)

Vaikne nädal asetab mu silme ette Kristuse risti. Jah, ma olen seda näinud varemgi. Kannan risti kaelas ja õnnistan end päevas mitu korda püha ristimärgiga. Ent kui mitu korda peab inimene ristile vaatama, enne kui ta suudab tõeliselt näha Jumalat?
Rist ilmutab mulle elu ja inimkogemust kogu selle vastuolulisuses ja mõistetamatuses. Rist heidab valgust sündmustele ja teemadele, mida ma püüan alateadlikult vältida või vähemasti vaadelda neid distantsilt.
Vaikne nädal on täis paradokse. Rahvahulgad, kes tervitavad Jeesust Messia ja Vabastajana, nõuavad mõni päev hiljem tema hukkamist. Juudas, kes Jeesusega ühes lauas istus ja temaga samast kausist toitu võttis, reetis ta paari tunni pärast. Peetrus, kes õhtul lubas Jeesusega minna vangi ja surma, ei teinud teda järgmisel hommikul tundmagi.

Nende sündmuste keskele asetudes olen sunnitud otsa vaatama ka omaenda hinge vastuoludele ja paradoksidele. Miks pelgan ma seda, mida tean olevat loomuliku – vananemist, haigust ja surma? Miks teen sageli haiget nendele, keda kõige rohkem armastan? Miks olen endalegi märkamatult reetnud sõbra usalduse? Miks kaotan julguse seal, kus ohtu pole ollagi? Miks püüan näida julgena, kui hing sees väriseb?
Ja miks on sellest kõigest nii raske rääkida? Eric-Emmanuel Schmitti romaanis «Oskar ja Roosamamma» väidab kümneaastane vähki põdev poiss, et kui ta surma nimetab, jäävad kõik täiskasvanud kurdiks. Sageli jäävadki olulised asjad rääkimata, sest surija tahab säästa mahajääjaid ja vastupidi.
Ent valusad ja hirmutavad kogemused ei muutu sellest olematuks, kui nad maha vaikida. Vaikse nädala liturgiasse on kätketud julgustav sõnum koguduse jaoks – koos on lihtsam ületada oma tõrksust ja hirmu, et minna koos Kristusega Kolgata mäele ja jääda tema kõrvale lõpuni. Kus oleks veel parem ja turvalisem vaadata otsa kannatusele ja surmale kui koos temaga, kes tõusis üles surnuist, ja nendega, kes usuvad ülestõusmisse?

Rist paljastab elutegelikkuse ja inimhinge vastuolud – ent rist ka lepitab ja ühendab need, ilmutades Jumala mõistetamatut ja kõikevõitvat armastust.
Jüri Arraku altarimaalil Halliste kirikus on Kristusel kaks paari käsi: ristile naelutatud ja õnnistavad käed. Sama Kristus, kes suri ristil alandavat ristisurma, tõusis üles ja võeti taevasse ning tema õnnistavate käte varjus on meil julge elada ja surra.
Anselm Grüni sõnadega: «Rist lööb lõhe endasse sulgunud maailma, mis arvab, et talle iseendast täiesti piisab. Rist osutab sellele, et Jeesuse inimesekssaamise, surma ja ülestõusmisega on see maailm lahti tehtud Jumalale ja et Jumal puudutab kõiki selle maailma osi. /—/ Rist on märk, mille Jumal on maailmale kinnitanud, näitamaks kõikidele inimestele, et Jumala armastus võidab ära igasuguse viha, et Jumala võim on tugevam kui ükskõik milline inimlik jõud, mis ikka ja jälle taotleb viimse autoriteedi tiitlit.»
Kui meie silmad avanevad, siis näeme Kristuse risti iga olukorra ja iga inimese üle. Ja kord näeme teda palgest palgesse.
Marko Tiitus