Riigi ja usuliste ühenduste suhteid reguleerivatest õigusaktidest Eestis läbi ajaloo

Riigi ja religioossete ühenduste vaheliste õiguslike suhete ajalugu Eestis võib alustada sajandite tagant. Keskendun siiski Eesti Vabariigi religiooniõiguse ajaloole.

Peatun olulisematel momentidel, mis ühest küljest on omanud ajaloolist tähtsust ja teisest küljest mõjutanud riigi ja religiooni suhet puudutavat õigust tänapäeval.

 

Esimesed iseseisvusaastad

Religiooniõiguse ajaloo võib jagada nelja peamisesse etappi. Esimene saab alguse Eesti iseseisvumisega ja Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse vastuvõtmisega 1920. aastal. Eesti esimene põhiseadus oli oma aja üks demokraatlikumaid ja liberaalsemaid.

Eriti väljendus see üksikisikute ja vähemuste õiguste kaitses. Aja vaimu kohaselt valitses riigi ja religiooni suhetes valgustusaja idee riigi ja kiriku lahutatusest. 1920. aasta põhiseaduse eeskujuks oli peamiselt 1874. a Šveitsi ning 1919. aasta Saksamaa põhiseadus. Riigi ja kiriku suhet ning usuvabadust puudutav säte ammutas tollaste autorite kohaselt oma idee aga Ameerika Ühendriikidest.

1925. aastal vastu võetud usuühingute seadus jätkas põhiseaduse mõtet usuühingute võrdsest kohtlemisest ja riigi ja kiriku lahutatusest. Seadus sätestas, et riik ei toeta ega anna eesõigust ühelegi usuühingule ega nende liidule. Näiteks võib mainida asjaolu, et 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seaduse eelnõu arutelul loobuti usuühingutele ja nende liitudele avalik-õigusliku staatuse andmisest.

Leiti, et see ei tähendaks midagi muud, kui loobumist riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte lõplikust teostamisest ning pealegi oleks see olnud vastuolus 1920. aasta põhiseadusega. Märgiti, et kui kirik asetatakse avalik-õiguslikule alusele, siis tähendab see tihedat vahekorda riigiga ning avalik-õiguslikke kohustusi. Samas ei mõistetud ka tollel ajal riigi ja kiriku lahutatust ranges mõttes. Ka sellest ajast võib leida riigi ja kiriku koostöövorme.

Teise momendina tuleb mainida, et 1920. aasta põhiseaduse lahendused ei olnud kantud ühtsest doktriinist, tegu oli sünteesiga individualismist, kollektivismist ja korporatiivsusest. Näiteks väljendusid viimased vähemuste kollektiivsete õiguste kaitses kultuuromavalitsuste näol.

Samas, põhiseaduse usuvabadust puudutav säte oli selgelt üksikisiku-keskne ning kollektiivsete õiguste (nt religioossete ühenduste kui juriidiliste isikute või religioossete gruppide) kaitse tänapäevases mõttes puudus.

Muutused 1930ndatel

Religiooni ja õiguse ajaloo teine etapp sai alguse 1930ndatel aastatel. Nagu teada, iseloomustas neid aastaid võimu tsentraliseerimine, demokraatia defitsiit ning riigipoolse kontrolli laiendamine. Need protsessid väljendusid ka riigi ja religioossete ühenduste suhetes.

Näiteks 1934. aasta kirikute ja usuühingute seadus jõustus riigivanema dekreedina. Oluliselt suurenes riigi (siseministri) pädevus kirikute ja usuühingute siseasjadesse sekkumisel. Siseasjadena võib vaadelda vaimulike määramist ja näiteks kontrolli kirikusiseste õigusaktide üle.

Siseministrile oli antud õigus teostada kontrolli kirikute või usuühingute poolt antavate kirikuseadluste ja korraldavate sundnormide üle. Enne avaldamist tuli need saata siseministrile, kes kahe nädala jooksul võis avaldamise seisma panna, kui leidis, et vastavad aktid olid vastuolus seadustega, kiriku põhimäärusega või kiriku või usuühingu põhikirjaga. Suur oli ka riigi diskressioon religioossete ühenduste tegevuse peatamisel.

Võimupiiride laiendamist tol ajal põhjendati vajadusega kooskõlastada igal ajal kirikute, koguduste, usuühingute ja usuühingute liitude tegevus riigi huvidega. 1937. aasta põhiseadus sätestas, et Eesti Vabariigis ei ole riigikirikut.

Samas seisab klausel, et suurematele kirikutele võidakse anda avalik-õiguslikke aluseid. Suuremateks kirikuteks tol ajal olid Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Eesti Apostlik Õigeusu Kirik. Avalik-õigusliku staatuse andmine tähendas tihedat seotust riigi struktuuridega ja riigi kontrolli. Religioossete ühenduste autonoomiast tänases mõistes rääkida ei saanud. Samuti olid üksikisiku õigused mõjutatud ideest, et individuaalsed õigused tekivad kuuluvusest riiklikku ühiskonda.

Nõukogude okupatsioon

Kolmas etapp religiooni ja õiguse ajaloos kannab nõukogude okupatsiooni pitserit. Totalitaarriigile iseloomulikult teostas riik kontrolli kõigi ja kõige üle. Kuigi selle perioodi õiguslik mõju tänapäeval on vaieldav, avaldasid okupatsiooniaastad kindlasti osalist mõju sotsiaalsetele arusaamistele riigi ja religiooni suhetest.

Pärast taasiseseisvumist

Eesti Vabariigi õiguskorda hakati umbes 15 aastat tagasi üles ehitama õigusliku järjepidevuse printsiibist lähtuvalt. Appi võeti esimese iseseisvusperioodi põhiseadused. Samas tuli arvestada rahvusvaheliste arengute ja õiguslike nõudmistega.

Mainimist väärib, et 1992. aasta põhiseaduse väljatöötamise materjalides on riigi ja religiooni suhet käsitletud suhteliselt vähe. Tundub, et põhitähelepanu oli suunatud tollel hetkel riiklikult tähtsamate teemade käsitlemisele. Võib julgelt öelda, et kogu taasiseseisvusperioodi iseloomustab kontseptsiooni puudumine riigi ja religioossete ühenduste suhetes. Iseasi, kas seda lugeda heaks või halvaks nähtuseks.

Olen seisukohal, et range kontseptsiooni puudumine on andnud võimaluse selle suhte evolutsiooniliseks arenguks ning dialoogiks riigi ja religioossete ühenduste vahel ning aruteluks laiemas ringis.

Meie põhiseaduslik kord pole siiski päris printsiibitu. Tänapäeval tuleneb riigi ja usuliste ühenduste suhet reguleeriv õigus nii siseriiklikest kui ka rahvusvahelistest allikatest. Üha enam mõjutab meie religiooniõigust ka Euroopa Liidu õigus.

Printsiibid nagu tolerantsus, võrdsus ja neutraliteet usuküsimustes kuuluvad ka meie õiguskorda. Vaadates tagasi ajalukku, on enam sarnasust 1920ndate aastatega. Samas on traditsiooniline liberaalne mudel riigi ja religioossete ühenduste lahutatusest aegunud. Tänapäevane mudel eeldab kompetentsi määratlemist ühist huvi pakkuvates asjades ning religioonispetsiifilistes küsimustes.

Eesti Vabariigi põhiseadusesse kätketud printsiipi «riigikirikut ei ole», ei tuleks pidada riigi ja religioossete ühenduste absoluutse lahutatuse põhimõtteks, mis ei luba mingisugust koostööd avalikes huvides. Selle juures tuleb loomulikult arvestada põhiseadusesse kätketud võrdse kohtlemise põhimõttega ning igaühe õigusega usuvabadusele.

Tore on tõdeda, et erinevalt 1920. ja 1930. aastatega on riigil positiivne kohustus garanteerida usuvabadust. Positiivne kohustus tähendab tegevust, mitte tegevusetust. Riigil on positiivne kohustus garanteerida usuvabadus mitte ainult üksikisikutele, vaid ka religioossetele ühendustele. Sellega seoses on religioossete ühenduste sisemise autonoomia kaitse leidnud meie õiguskorras selgesõnalist tunnustamist.

Tänapäev esitab riigile ja religioossetele ühendustele väljakutseid, seda nii maailmas kui ka meil kodus. Õigus ja ka riiklik religiooniõigus on sageli poliitika meelevallas. Nagu ettekande alguses mainisin, pole Eestis suuri probleeme. Antagu meile tervet mõistust ja häid inimesi, et see nii ka jääks.

Merilin Kiviorg,
Rahvusvahelise õiguse ja Euroopa Liidu õiguse lektor, Tartu ülikool, Oxfordi ülikooli doktorant

 ———————————

Siseministeeriumi usuasjade osakonna 15. aastapäeval 29. septembril peetud ettekanne.