Religioonidevahelise dialoogi otsinguil

25. aprillil toimus Tallinnas rahvusraamatukogu suures saalis konverents „Eesti Vabariik 100 – Eesti Islami Kogudus 90“. Ettekande pidas peapiiskop Urmas Viilma.

Üritusest võtsid osa ka Eesti Kirikute Nõukogu president Andres Põder, siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au, riigivõimu esindajad, Venemaa muftide nõukogu esimees Ravil Gainutdin, Eesti pearabi Shmuel Kot ja väliskülalised Türgist, USAst, Venemaalt, Kasahstanist, Prantsusmaalt, Poolast, Valgevenest, Lätist, Leedust, Soomest ning Rootsist. Konverentsil osales umbes 150 huvilist, kõrvu kostis erinevaid keeli ja riietuses võis märgata idamaiseid elemente.
Konverentsiga tähistas Eesti islami kogudus 90 aasta möödumist koguduse asutamisest Narvas mais 1928 ja konverents toimus koostöös EV100 korraldustoimkonna, Tartu Ülikooli, siseministeeriumi, kultuuriministeeriumi, Integratsiooni Sihtasutuse, Tallinna Linnamuuseumi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ning Eesti Juudiusu Kogudusega. Põhieesmärgiks oli rõhutada vajadust interreligioosse dialoogi ja koostöö järele sotsiaalprobleemide lahendamisel.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli meil 1503 muslimit. Kuna küsimus maailmavaatelise määratluse kohta oli vastajaile vabatahtlik, siis ei pruugi see täpne olla. Kogukond ise hindab oma liikmete arvuks umbes 4000–5000. Täpselt ei teata. Kogukonda juhib peaimaam Ildar Muhhamedšin. Eesti islami koguduse puhul on tegemist haruldase näitega kogu maailmas, kuna koos tegutsevad mujal tihti vaenujalal olevad koolkonnad ehk siis sunniidid ja šiiidid. Koguduse kõige tähtsamaks eesmärgiks on hingeliste väärtuste ning Eestis elavate muslimirahvaste kultuuri hoidmine.

Ühisosal on väärtus
Konverentsi algusesse koondusid rohked tervitused. Riigikogu nimel võttis sõna Enn Eesmaa, kes ütles, et läheb südamesse, kui eri rahvad ütlevad Eesti kohta, et see on meie riik.
Eesti Kirikute Nõukogu president emeriitpeapiiskop Andres Põder juhtis tähelepanu sellele, et Eestis on muslimid ja kristlased sadu aastaid sõbralikult üksteise kõrval elanud ja viimase kümnendi jooksul on kontaktid tihenenud.
„Võime koos saavutada palju enam kui eraldi. Saame astuda samme vastuolude ja konfliktide ületamiseks ja ühisosa leida. Ristiusu sees on selle protsessi heaks näiteks oikumeeniline liikumine. Eesti Kirikute Nõukogu tegevus on rahvusvaheliselt tunnustatud. Miks ei võiks siin sama sündida ka religioonide vahel?“ küsis Põder lootusrikkalt.
Konverentsi kandvasse esimesse ossa koondusid peapiiskop Urmas Viilma, Eesti pearabi Shmuel Koti ja Eesti peaimaami Ildar Muhhamedšini ettekanded, mis väljendasid iga kogukonna seisukohta dialoogi ja koostöö otsinguis.

Peapiiskopi lähenemine
Peapiiskop Viilma kõneles Eesti islami kogukonna ees esmakordselt ja keskendus küsimustele, mis võiks olla kogukondadevahelise dialoogi eesmärgiks, millised on väljakutsed ja võimalikud ootused tulemustele.
Eesmärkidena nimetas ta ühisosa leidmist, eelarvamuste kaotamist, müütide purustamist ning turvatunde suurendamist. „Oluline on näha iseennast ja teisi sama loodu ja inimkonna osana, kuid erinevaid rolle ja ülesandeid täitmas. Jumal pole ju meile eraldi maailmu loonud. Oleme kõik osa tema loomingust,“ ütles Viilma. Eesmärgiks ei pidanud ta ka universaalse usundi loomist, vaid teistsuguste faktide ja teoloogiliste tähenduste märkamist ja nende tunnustamist.
Oluliseks väljakutseks dialoogi järjepidevuse ja usalduslikkuse kõrval nimetas Viilma dilemmat, kui kaugele võib ühisosa otsimisega minna, et omade hulgas ei tekiks rahutust ja pingeid. „Selliseid probleeme võib tekkida ka tänase konverentsi järel. Võib olla neid, kes küsivad, et kuidas on võimalik erinevate religioonide esindajatel üldse kohtuda. Loodan, et Eestis selliseid küsimusi ei teki,“ ütles ülemkarjane.
Dialoogi tulemiks võiks olla ühiskondliku ühisosa sõnastamine erinevates eluvaldkondades (nt hoolekanne, väärtused, haridus, usuvabadus jne) ja dialoogi muutmine koostööks. Kindlasti saab näiteks ühiselt panustada, et Eesti koolides õpetataks enam maailmausundeid.

Juutide ja muslimite seisukohad
Kui peapiiskop Viilma mõtted olid suunatud oma kogukonnast väljapoole, siis pearabi Kot leidis, et usuliidrite ülesanne on eelkõige kogukonna sees usku ja pereväärtusi tugevdada. Mufti Ildar Muhhamedšin keskendus oma sõnavõtus koostöö otsingutele islamikogukonna ja riiklike institutsioonide vahel.
Ta rõhutas, et muslimid on seaduskuulekad kodanikud, kes hoolitsevad oma riikide heaolu ja arengu eest. Euroopa riikide ühiskondadesse integreerumise raskuste ületamisel nägi ta olulist rolli religioossetel õpetlastel, kes teeksid selgitustööd nii ühiskonnas kui ka oma kogukonnas.
„On vaja selgitada islami inimlikku olemust, et islam põhineb elu, tervise, mõistuse ja ümbritseva keskkonna eest hoolitsemisel. Muslim olemine ja islamisse pöördumine ei tähenda pere ja ühiskonna hülgamist. Selline käitumine viib kaose ja kurjuse poole, mida islam ei soosi,“ rääkis pea­imaam.
Kolme usuliidri lähenemised teemale olid üsna erineva suunitlusega, ent küllap võib rõõmustada, et nii kõrgel tasemel on dialoogi otsimist alustatud.

Islami ajalugu Eestis
Oluline osa dialoogi leidmisel on ka ajaloolise ühisosa teadvustamisel. Eesti islami koguduse ajalooliseks aluseks on muslimirahvad, kes on alates 16. sajandist Eestis elanud: tatarlased, aserid, kasahhid, kirgiisid, usbekid, baškiirid ja türklased.
Päeva teises osas kõneles Tallinna Linnamuuseumi juhataja Toomas Abiline, kes on uurinud põhjalikult islami ajalugu Eestis, et esimesed leiud viitega islamile pärinevad juba 8. sajandist. Tegemist on üle viie tuhande dirhemiga, millele on vermitud islami usutunnistus. Need rahad on varasemad leiud kui sarnased tõendid kristluse leviku kohta siinmail ja annavad märku, et 8.–11. sajandini vaatas Eesti pigem ida poole. Oluliseks põhjuseks oli, et siit läks mööda viikingite idatee, mis suundus Bütsantsi ja Araabia kalifaati.
Kindlasti võib ka väita, et Eesti märkis maailmakaardile esimest korda 1154. aastal just muslimist geograafi Muḩammad al-Idrīsī. Kaar­dil ja selle kommentaarides (nn Rogeri raamat) arvatakse olevat Eesti (Astlanda), Tallinna (Koluvan) ja Pärnu jõe (nahr bernū), võib-olla ka Viljandi (falmūs) esmamainimine.

Valdavalt tatarlaste kogukond
Järgmine tõsisem kokkupuude islamiga oli Liivi sõja ajal, mil siia jõudsid Vene vägede koosseisus tatarlased. 1570. aastal piiras Tallinna umbes 40 000 Ivan IV sõdurit. Neist veerandit on nimetatud tatarlasteks. Osa Tatari bojaaridest läks üle Rootsi poolele ja jäid Eestisse elama.
Toomas Abiline jagas ka huvitavat fakti, et pärast Põhjasõda, kui Eesti ala oli Vene keisririigi osa, kasutati Paldiskis merekindlustuste rajamiseks sunnitöölisi. Seal kandis oma karistust ka muslimist Baškiiria rahvuskangelane Salavat Julajev, kes sai kuulsaks 18. sajandi lõpus Venemaa talurahvasõja ühe liidrina. Paldiskis on talle pühendatud mälestussammas, oma nurk Paldiski Linnamuuseumis ning tema järgi on saanud nime Salavat Julajevi tee.
On ka teada, et Tallinnas teenis mereväelastena palju tatarlasi, kes pärast sõjaväeteenistust jäid Eestisse. Tallinnas on teatavasti siiani Tatari tänav. Tatari tänava ümbrus oli ala, kuhu tatarlastest mereväelased said osta kinnistud ja kus elati suurema kogukonnana. Tegemist oli omamoodi islamikeskusega.
1861. aastal kaotati Venemaal pärisorjus ja Eestimaa teedele ilmusid tatari päritolu rändkaupmehed, kes hiljem ostsid kauplused Tallinna. On arvatud, et enne Esimest maailmasõda oli tatarlasi Tallinnas kuni 2000. Siia võidi arvata ka teisi islami rahvaid. Suurtel pühadel koguneti Tallinna tuletõrje hoonesse, kus toimusid palvused. Ka Narva oli oluline keskus. Seal registreeriti ka hiljem, juba Eesti vabariigi ajal 1928. aastal esimesena Narva Muhamedi kogudus, mille meenutuseks konverentsi peetigi.
Kätlin Liimets

Pildigalerii: