Reimani kutse ühistegevusele on kõnekas ka täna

Eesti rahvusliku liikumise suurkuju, Kolga-Jaani pastori Villem Reimani (1861–1917) pärandi hoidmiseks ja populariseerimiseks loodud kolleegium tähistab tänavu 20. asutamisaastapäeva.

Miks kolleegium loodi ja mis on paarikümne aastaga ära tehtud ning kas Villem Reimani mäletamisele orienteeritud seltskond plaanib koostegutsemist veel jätkata, seda käisin uurimas kolleegiumi esimehelt Ants Toomingalt. Täna Tartu Peetri koguduse õpetaja ja Tartu praostkonna praost Tooming oli 20 aastat tagasi Kolga-Jaani pastor – saab öelda, et Villem Reimani mantlipärija.

Kui kolleegium loodi selleks, et suurmehe pärand paremini hoitud oleks, siis kui tuntud Villem Reiman täna Eestis on?

Vastuseks võiks küsimust avardada. Küsimus ei ole vaid Reimanis. Ka Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts on paljudele tundmatud. Millegipärast arvan nii. Reiman neile, kes Eesti kultuurilooga tegelevad, on kindlasti tuttav, aga laiemale ringile on ta tundmatu. Toomemäel Reimani monumendi ees seistes võib näha, et kõik seisatavad grupid küsivad, et kes see selline on. Väidan, et Reiman ei ole Eestis väga tuntud.

Seega võib järeldada, et kolleegiumi töö on veel pooleli?

Võib karta, et pooleli see jääbki. Aga teisalt saame tõdeda, et suur töö on tehtud. Isegi võib öelda, et enamik sellest, mida me endile 20 aastat tagasi ülesandeks võtsime, on tänaseks tehtud. Sellest saab rõõmu tunda. Ei saa öelda, et tegutsemise ind oleks päris raugenud, aga me oleme kuidagi rahunenud. Ei ole enam nii mures. Eks me kolleegiumi liikmetena oleme ka vanemaks saanud.

Milliseid tegevusi hindasite kolleegiumi luues vältimatuteks?

Eelkõige pidasime vältimatuks Villem Reimani kirjaliku pärandi koondamist ja väljaandmist ning selle tutvustamist ja levitamist. Selles osas saab öelda, et oleme peaaegu kõik tema kirjatööd kaante vahele saanud. Midagi veel on, kindlasti ühe raamatu jagu, aga olulisim on siiski avaldatud. 

Kui hästi sujus Reimani kirjutiste avalikkuseni viimine?

Ettekujutus oli, et kui anname välja raamatu Reimani tekstidega, siis terve Eesti ostab selle. Tegelikkus oli paraku muud. Ka meie viimane trükis, tänavu välja antud Reimani artiklite kogu „Rahvavalgustaja“, mille tiraaž on paarsada, ei ole ära müüdud. Seega ootab kirjastuse „Ilmamaa“ laos huvilisi palju müümata raamatuid, aga neid ei ole hõlbus ostjateni viia.

Kes on Reimani raamatute lugejad?

Eesti väiksust arvestades ei ole see ring suur. Eks ikka need, kes huvituvad Villem Reimanist. Kes tunnevad huvi Eesti ajaloo, kitsamalt rahvusliku liikumise vastu. Ei pea usutavaks, et ilma Reimanist teadmata keegi neid raamatuid ostaks. 

Millal tekkis kolleegiumi loomise mõte?

Kui me Reimani 140. sünniaastapäeva 2001. aastal tähistasime, siis sidusime kavandatava suuresti varem toimunud Villem Reimani päevadega. Meenutatavasti peeti 1988. aastal Mart Laari eestvedamisel Kolga-Jaanis esimesi Reimani päevi, mil lehvisid juba sinimustvalged lipud ja rahvast oli tohutult. Reiman tõsteti Eesti taasiseseisvumise võtmeisikuks. 

Kolleegiumi loomise ajal oli nondest vaimustuse aegadest enam kui kümme aastat möödas. Me elustasime vahepeal soiku jäänud päevad uuesti. Tõdesime selle käigus, et Reimani kirjavara ei ole kättesaadav, tema pärand pole huvilisteni jõudnud. Olemas oli August Palmi kirjutatud Reimani elulugu ja samuti oli tema tuba 1999. aastal Kolga-Jaanis koguduse eestvõttel sisustatud, seda korraldasid tänased kolleegiumil liikmed, Kolga-Jaani koguduse kauaaegne juhatuse esimees Hovard Nurme ja ajaloolane Kristjan Raba. 

Miks otsustasite just kolleegiumi luua?

Eelnimetatud päevade raames toimus konverents, kuhu olime kutsunud kõnelema ka Hando Runneli. Vestlustest temaga koorus mõte luua midagi tõsisemat. Runnel rääkis seltsingust. Et oleks pühendunute ring, kes tõsiselt asuks Reimani pärandit hoidma. Mitte üksnes ühtedest Reimani päevadest teisteni. Tartus kirjastuse Ilmamaa toas ütles Runnel, et see võiks olla kolleegium. Sarnaselt Uku Masingu kolleegiumiga, mille liige Runnel on. Sealt alates läks kiirelt: leidsime inimesed ja pidasime Kolga-Jaanis avajumalateenistuse. 

Kolga-Jaani on Villem Reimani Kolleegiumi häll.

Algul olimegi ikka väga Kolga-Jaani kesksed. Arusaadavalt, sest Villem Reiman oli siin ju pastoriks ja just siin kirjutas ta enamiku oma kirjatöid ja siit juhtis oma ettevõtmisi. 

Avakoosoleku pidasime Reimani toas koguduse pastoraadis. Edaspidiste koosolekutega kolisime siiski Tartusse, kus neid oli mugavam korraldada. 

Kuidas toimub kolleegiumis töö jaotus?

Kõigil on olnud oma osa. Tegevus lähtub suuresti ka tegijate erialast, meie hulgas on ju mitmete valdkondade esindajad. Oluline töö trükiste juures on olnud Hando Runneli kanda. Kirjandusmuuseumi pideva külastajana, mida ta nüüd teeb ilmselt veebis, ütleb ta, et ühe raamatu jagu on materjali veel, mida võiks avalikkusele suunatult välja anda.  

Mis Reimani suurtest, omas ajas innovaatilistest ideedest tänasesse sobiks? 

Kindlasti tema mõte ühistegevusest ja seda kõikidel rinnetel. Reiman oli see, kes kutsus inimesi koos tegutsema. Et koos tegemisel on üksikult nokitsemisega võrreldes suurem efektiivsus, seda Villem Reiman püüdis toona juurutada ja mulle tundub küll, et see suund võiks tänases kõlapinda leida. See oli tema viis rahvast kasvatada – kutsuda kokku ühise eesmärgi nimel. Pangem jõud kokku ja tehkem midagi koos, seda üteldes kujunes Reimanist ühistegevuse mõtte algataja. 

Et kui suudaksime oma isikliku mina maha suruda ja ühise idee peale rohkem mõtelda, siis läheksid ka asjad paremini. Ei pea arvama, et see tal kerge oli. Oli suurt julgust vaja erinevate ühingute asutamiseks. Reimanil aga julgust jagus ja tema tegevusel oli tulemus. Eks oli tema kaasajal ka palju kahtlejaid, aga küllap siis Reiman suutis piisavalt julgustavalt mõjuda, kui ütles lihtsalt, et tulge ja teeme ära! 

Tänasesse päeva võiks veel sobida karskusliikumine. Teema, millest Reiman oli väga innustunud ja milles tal suured edusammud ka ette on näidata. See võiks olla teemaks ka täna, aga kahjuks suurt kõlapinda ilmselt ikka ei leia. Ka kiriklikus elus ei ole karskus just peavooluks. 

Kui praegu on karskusliikumist raske edendada, siis küllap polnud see kerge ka Reimani ajal?

Eks karskusliikumine toetus Reimani ajal oluliselt pietistlikule vagaduslaadile. Reiman suutis aga näidata, mida viin teeb, ja pakkuda välja alternatiivi. Tema initsiatiivil loodi mitmeid karskusseltse, alates 1900. aastast oli ta Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.

Võib arvata, et väga palju tarbiti siis kanget, ebakvaliteetset alkoholi, mille mõju oli tarbijale tõepoolest hävitav – viin niitis jalust ja viis meelemõistuse. Reiman püüdis selgitada, et kui võib-olla oma igapäevaeluga saidki kõrtsi külastajad kuidagimoodi hakkama, siis igasuguseks edenemiseks võttis selline eluviis igal juhul hoo maha. 

Millist leidu kolleegiumi 20 aastast tõstaksid kui huvitavat esile?

Kui olime kolleegiumi asutanud, helistas mulle 96aastane vanaproua ja ütles, et ta on Joosep Liivi tütar. Kutsus mind külla, öeldes, et on midagi põnevat üle anda. Proua Kibermann elas Tartus Uues tänavas. Küll tema alles rääkis mulle lugusid! Ta tundis kõiki omaaegseid inimesi. Kasvas üles Rapla pastoraadis ja nägi Eesti riigi ja eesti kiriku sündi. Ta tundis isiklikult Kõppu ja Pätsi ning teisi tolle aja võtmekujusid. Ta andis mulle üle Joosep Liivi passi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge tekli, samuti rohkelt fotosid vaimulikest. 

Jääb üle rõõmu tunda, et kolleegium loodi ajal, mil mitmed Villem Reimani kaasaegsed olid veel elus. 

Kui ma noore õpetajana Kolga-Jaani jõudsin, oli siin mitmeid, kes mäletasid Reimani. Olen surunud kätt mehel, kes on hoidnud lapsena Villem Reimanil käest kinni. Reimani vaimsust oli Kolga-Jaanis kogeda.

Minu eelkäija pastor Heino Viks (1911–2005) võttis mind väga sõbralikult vastu. Külastasin teda tihti ja me saime sõpradeks. Kui ma uurisin, mis on saanud Reimani raamatukogust, siis Viks jäi vastuse võlgu. Kas ta tõesti ei mäletanud või ei soovinud öelda, ei tea. Ühel päeval ta kutsus enda juurde ja näitas – raamatud olid pööningule peidetud. Muidugi oli see vägev tunne. Nüüd on Villem Reimani raamatukogu ilusti koos ja hoitud pastoraadis Reimani toas. 

Kolleegiumi tegevus jätkub. Mis tööd seisavad ees?

Meil on aastatega välja kujunenud tegevuse rütm. Kaks korda aastas saame kokku. Suvel on lisaks vabamas vormis Reimani radadel liikumine – püüame külastada paiku, kus Reiman omal ajal käis. Igal ühe ja kuuega lõppenud aastal teeme midagi suuremat. Küllap hakkame peatselt mõtlema 2006. aastaks üritust. 

Liina Raudvassar