Rannu kirik kutsub avastama

Ka Theoderic, piiskopi vend, oma sulastega ja Bertold Võnnust, kogunud sõjaväe, lähevad Ugandisse, kui talv on juba tagasi tulemas; ja leides kogu maa lätlaste poolt laastatud ja Tartu linnuse, mille lätlased olid samuti varem maha põletanud, maha jäetud, lähevad nad üle jõe, mida nimetatakse Emajõeks, ja tungivad küladesse, kirjutab Läti Henrik sõjakäigust aastatel 1211–1212. (Tallinn, 1993, lk 96)

Teada on, et iseseisev preester oli Rannus juba 1347. aastal ja praegust kirikut asuti ehitama kunagi 15. sajandil. Väga põnev oleks toonast pühakoda näha: kolmelööviline, tugevate sammastega, võlvitud laega ja ilma tornita üsna ruudukujuline ehitis. Arvatakse, et Rannu kirik võis olla sisekujunduselt üks silmapaistvamaid Eestis. Kirik pühitseti pühale Martinusele, keda austatakse märtrina nii katoliku kui õigeusu kirikus.

Maa alt

Rannu kirikusaali lühtrite valgus just kui kutsuks avatud uksest sisse astuma. Kogudust teeniv õpetaja Timo Švedko ütleb aga, et koguduseliikmed on harjunud külgust kasutama. Tal on ilus lootus, et suudab inimesed ümber õpetada, nii et vähemalt jumalateenistusele tuleksid nad peauksest.

Pikihoone lõunaseina ääres haarab pilk uue põranda, lauad on alles värvimata. Siin on ehitismälestiste restaureerimisega tegeleva Liivimaa Losside töömehed lasknud kätel käia ja enam pole hirmu, et keegi võiks põrandast läbi vajuda. Jaanuari lõpupoolel jagati ka uudist, et arheoloogilisi uuringuid teinud Heiki Valk leidis põranda alt 14. sajandist pärit mündi ja inimese luustiku ning vundamendilaadsed alused.

Kuigi kirikusse matmises pole midagi ebaharilikku, tekitab seekordne leid omamoodi ärevust, sest luustik võib kuuluda kohalikule elanikule, ütleb õpetaja. Selleks, et kohalik elanik kirikusse matta, pidi olema hea põhjus. Vundamendilaadsed alused võivad aga viidata sellele, et samal kohal on varemgi asunud kirik. Pinnasest leiti ka kolme külgaltari vundamendid ning neid on plaanis edaspidi kirikus eksponeerida. Tõenäoliselt kaetakse osa seinaäärsest alast klaasiga ja valgustatakse.

Tehtavateks töödeks projekti kirjutanud Miina-Liisa Kuusemaa täpsustab, et käärkambri ja pikihoone põranda osaliseks renoveerimiseks saadi Võrtsjärve Ühenduse Leaderi meetmest toetust üle kümne tuhande euro, kaasa aitasid Elva vald, muinsuskaitseamet ja Gustav Adolf Werk.   

Uuele põrandale on tõs­te­tud ka sambaalused. Ehi­tus­hu­vilistele täpsustuseks, et ser­valauad on lahti jäetud, et õhk põranda alt läbi käiks ja uued lauad mädanema ei läheks. Kui lõunakülg valmis, plaanitakse ette võtta põhjakülg.

Eks paljude asjade puhul võtab ohkama – oleks ainult raha rohkem. See mõte hakkab vasardama peas Rannu kiriku kunagises luukambris, mida uuemal ajal on kasutatud talvekirikuna. Kui parajasti kirikus remont käsil, hoitakse seal lihtsalt asju. Aga luukambri põrandas on luuk ja see viib krüpti. Sinnagi uurima igatseks tõenäoliselt mõni arheoloog. Praegu jääb see siiski unistuseks.

Ja maa pealt 

Rannu kiriku remondi puhul parafraseerin „Viimsest reliik­viast“ vend Johannese ütlust, et otsida tuleb maa alt ja maa pealt. Kummaline on see il­ma­elu, sest 30 aastat tagasi sai ki­rik uue katuse, täpsemini ka­tusekatte, lae ja põranda, vär­viti seinad ja vahetati elekt­ri­süsteem. Tõdeti, et kirik on heas korras.

Praegu võib rääkida Ran­nu kiriku kantslist, et selle ni­ker­datud küljetahvlid on Baltikumi vanimad. Valmistanud on need 1554 Tartu meister ja tõe­näo­­liselt jõudsid Randu 1640 seoses remonditöödega. Kuna ar­vatakse, et see pärinevat mõ­nest Tartu kirikust, meenub, et jaanipäeval 1624 põles Tar­tus toom­kirik. Huvitaval kombel on kantslil Kristuse, Ristija Jo­han­nese ja Moosese kõrval kuju­tatud Aaronit.     

Pühakoda valgustab suur kau­nis lühter, mis on kirikule annetatud Karl XII ajal aastal 1699. Vana on ka puust raha­pakk aastaarvuga 1755.

Aga küsimus on hoo­pis kiriku katuses ja kande­konst­rukt­sioonides, mida 2017 mõõ­distas Rändmeister OÜ. Dend­ro­kronoloogilise uuringu te­gi aga TÜ teadur Alar Lää­ne­laid. Uurimisprojektis ki­ju­tatakse: „On tõenäoline, et dendrokronoloogilise da­tee­rin­guta kandmiku vanem osa (nn kuusekandmik) pärineb ki­riku taastamisperioodist 17. sa­jandi teisel veerandil. See aga tähendaks, et Rannus on te­gemist meie maakirikute va­ni­ma katusekonstruktsiooniga.“

Välisel vaatlusel ei saa möö­da vaadata tugevalt sam­maldunud käärkambri ka­tu­sest. Õpetaja Timo juhib aga tähelepanu läbijooksule pi­ki­hoo­ne laes. Seda tuleb küll ot­si­da, sest 17. sajandil tugevalt kan­natanud ja võlvid kaotanud la­ge katab nõukogude ajast pruun laudis. 

Miina-Liisa ütleb, et möö­du­nud talvel likvideeris Ränd­meis­ter katuse läbijooksu ja tegeleb praegu katuste res­tau­reerimisprojektiga ning piksekaitsega. Toetust ni­metatud töödeks saadi muin­suskaitseametist. Ka­tuse­töö­deks loodetakse raha lei­da järgmiseks aastaks. Üs­na kehvas seisus on torni kim­mid, aga 1835. aastal ki­ri­ku­le lisatud 33 meetri torni kim­mkattega hakatakse tege­le­ma tulevikus. Veel sel suvel pa­randatakse kiriku aknaid, sest külgtuulega sajab ühest aknast halvemal juhul sisse ämbritäis vett. Toetust saadi kohaliku oma­algatuse programmist.

Võrtsjärve kalandus­piir­kon­na Leaderi meetme 30 000 euro suuruse toe­tusega jät­ka­takse põ­ran­da­töödega. Kuigi kohalik te­ge­­­vusgrupp kiitis projekti heaks, ei olnud kerge pro­jek­ti kaitsta. Koguduse vas­tus­kirjast taotlusele „Rannu ki­rik atraktiivsemaks tu­ris­mi­objektiks“ leiab mõndagi põ­ne­vat kiriku kohta. 

PRIA-le saadetud selgituses kirjutatakse: „Rannu Püha Mar­­tini kirik on ajalooline Võrts­järve kalurikirik, mille alg­ne asukoht oli järve kaldal. Hil­jem on järv taganenud ja ki­rik jäänud rannast mõne ki­lo­meetri kaugusele. Kiriku torn oli järvel orienteerumise ju­hi­seks Võrtsjärve kaluritele mi­nevikus ja on oluliseks maa­märgiks ka tänapäeval.“

Miina-Liisa on tänulik Inga Raudvassarile muin­sus­kaitseametist ja ütleb, et ilma tema toe ja kaasamõtlemiseta poleks ta suutnud pooli asjugi teha.

Uudistamist on kirikus veel. Ehitusaegne kitsas käik, mis viib kiriku laele, altar ja Rudolf von zur Mühleni al­ta­ri­maal, vendade Kriisade orel. Vaa­tamisväärsus pole, ent varem ei ole ma näinud tao­list orelipingi seljatuge. See teh­ti muinsuskaitse loal ja oreli­män­gija Meelis Olevi pal­vel, sest oreli taga istudes tekib tões­ti hirm, et võib selg ees ore­lirõdult alla kukkuda. 

Soovitan vaa­tama minna se­da pak­su­­de müüri­dega väikest ki­­ri­kut. Teeliste kirikute raa­mes oli pühakoda avatud ree­dest pü­hapäevani 10–17. Ak­­ti­­veerunud koguduseelu ja kiriku remont on kas­va­­­tanud rannulaste hu­vi krist­­­­luse ja oma pühakoja vas­­­tu ning suurendanud ko­­gu­­duseliikmete arvu. Ju­­ma­la­teenistus on pü­hapäevitil kell 10 ja kõik on oodatud.

Rita Puidet

Pildigalerii: