Rändaja teel juhtub mõndagi

Raamatulettidele on jõudnud eesti- ja soomekeelne luulekogu «Koidab» (fotol), mis kätkeb endas mõtisklusi elust ja suurest Loojast. Paljude luuletuste avamiseks on juurde lisatud piiblisalm.

On kuidagi sümboolne lugeda Teesa Torsti (pseudonüüm) luulevalimikku kevade hakul, kui maailm sünnib just kui uuesti ja kristlik maailm tähistab Jee­suse ülestõusmist. Kui avaldatud luuletused võiks liigitada loodusluuleks ja vaimulikuks luuleks, siis suur osa luuletusi kannab mõlemat mõtet korraga. Need on läbitunnetatud ja käivad läbi teed, mida autor on oma elus kogenud.
Siit leiab viiteid lapsepõlvele, mis möödus isata ja tekitab ikka veel valu («Isa meie kööki astus» jt), vanaemale, kes ootas «surma kündi» ja kurvastas: «Taevane Isa ei võta mind enda juurde» («Ta ootas vaid»). Aga on ka luuletusi lagunenud suhtest, armastusest, mis teeb haiget. Autor kirjutab: «Olen haiget teinud ja saanud, on selja taga mitmed vaenud» («Ei enam haiget tee»). Aga ka: «Head sõnad – seda ei kuule. … Tahaks kuulda õrna tänu nooti, kuid hoopis tühjast tüli tekib hooti.» («Iga kell»)
Kuigi esitatud näited on kurvameelsed ja viitavad haiget saanud hingele, kannab kogumik ometi lootuse märki ja rahuleidnu kinnitust: «Kui Temalt tilgub mulle nestet ja saab süda puhtaks pestet, siis on rahu, siis on kindlus, et mind saadab Tema hingus», nagu võib lugeda luulekogule pealkirja andnud luuletusest «Koidab».
Üks mõjusamaid luuletusi, mis võtab kokku autori teekonna, on vaid mõnerealine: «Laine loksub vastu kivi, nagu Jumal loputaks jalgu, kui Ta tasa astub mu juurde» («Tasa»).
«Teesa Torsti luulekogu on vaimne rännak hingerahu allikale,» kirjutataksegi raamatu tutvustuseks.
Rita Puidet