Rahutu halastuse aasta

Möödunud 2016. aasta oli murranguline ja rahutu. See on tõsi ka meedia tähelepanu pälvinud usuteemaliste uudiste puhul.

Usk on tähtis
Kunagised ennustused, et moderniseerumise käigus ootab traditsioonilist religiooni paratamatu hääbumine, pole paika pidanud. Jätkuvalt ületavad ka lääneriikide meedias uudisekünnise usujuhtide seisukohavõtud aktuaalsetes ühiskondlikes küsimustes. Kõnekad on seejuures eri maade kirikutegelaste erinev aktiivsus, rõhuasetused ja retoorika.
EELK peapiiskop Urmas Viil­ma on näiteks olnud väga agar päevasündmuste kommenteerija. Tema tähelepanu on lisaks Eestis toimunule pälvinud Euroopas toime pandud terroriaktid, Suur­britannia lahkumine Euroopa Liidust, Türgi riigipöördekatse jne. Üheks peapiiskopi seisukohavõttude läbivaks teemaks on aga olnud Euroopa ja Eesti kristliku identiteedi rõhutamine.
Teisalt oli ka ilmalikul meedial sageli põhjust tähelepanu pöörata rahvusvahelise elu tähtsündmuste usulisele taustale. Näiteks Bob Dylanile Nobeli kirjanduspreemia andmisel ei saadud mööda tema juudi juurtest ega asjaolust, et paljud laureaadi laulutekstidest on religioosse sõnumiga. Eriti käib see aja kohta 1970. ja 1980. aastate vahetusel, mil lauljast oli mõneks ajaks saanud aktiivne uuestisündinud kristlane.
Kuuba diktaatori Fidel Castro äsjase surma puhul meenutati aga tema muutlikke vahekordi religiooniga. Tulevane revolutsionäär õppis jesuiitide juhitud koolis, kuid võimule saanuna muutis Kuuba ateistlikuks riigiks, kus usklikele tehti veelgi suuremaid kitsendusi kui meil nõukogude ajal.
Elu viimastel aastakümnetel suhtus ta aga katoliku kirikusse mõningase sümpaatiaga. Castro oli isiklikult kohtunud kolme viimase paavstiga ning Franciscus avaldas tema surmateate üle kurbust. Teatavasti oli Vatikanil oluline roll mängida ka Kuuba ja USA suhete paranemisel.

Kristlaste hääl maksab
Kirikute ühiskondlik tähtsus ongi eriti suur just Kolmanda Maailma riikides. Religioon on seal inimeste elus tänini väga oluline ning usaldus kiriku vastu suur, mistõttu mängib religioon sageli ka poliitilist rolli. Möödunud aastalgi vahendas näiteks roomakatoliku kirik nii Venezuelas kui Kongo DVs kõnelusi sisepoliitiliste kriiside lahendamiseks.
Ehkki jõukaid lääneriike peetakse sekulaarseteks, ei saada ka seal poliitikateemade kajastamisel kirikust mööda. Eriti tõstetakse esile tõsiasja, et maailma üks mõjukamaid riigijuhte Saksamaa liidukantsler Angela Merkel on mitte ainult kirikuõpetaja tütar, vaid tunnistab end ka ise avalikult usklikuks inimeseks. Ilmselt polnud juhus seegi, et põgusal Tallinna visiidil pidas liidukantsler vajalikuks külastada ka Tallinna toomkirikut.
Eriti palju kõneainet pakkus mullu aga see, et Donald Trumpi valimisel USA presidendiks osutusid küllaltki otsustavaks kristlastest ameeriklaste hääled. Näiteks neist, kes igal nädalal kirikus käivad, hääletas 55% Trumpi ja ainult 41% Hillary Clintoni poolt. Mittekristlaste seas oli Clintoni toetus aga ligi kaks kolmandikku.
Seejuures andis Trumpi poolt oma hääle koguni 81% valgetest evangelikaalsetest kristlastest. Sageli rõhutasid nood seejuures ise, et valisid kahest halvast kandidaadist parema. Clintonile heideti ette eriti seda, et ta pooldab aborti. Samuti avaldati kartust, et tema võimu ajal hakataks taga kiusama neid, kes ei poolda samasooliste abielusid.
Siiski näib, et valimiste põhilõhe oli hoopis rassiline. Näiteks mustanahalistest hääletas Trumpi poolt vaid 8% valijaist.

Kirikupeade dilemmad
Möödunud aasta jääb mitme olulise sündmusega oikumeenia ajalukku, mis on suuresti paavst Franciscuse teene. Esmakordselt ajaloos kohtus roomakatoliiklaste ülemkarjane õigeusu kiriku Moskva patriarhiga ning meenutas koos luterlastega reformatsiooni algust.
Suursündmuseks õigeusu kirikute elus oli juunis Kreetal toimunud ülemaailmne kirikukogu. Sellele vajutas oma pitseri küll asjaolu, et neli patriarhaati mitmesuguste erimeelsuste tõttu eemale jäid. Seejuures ka arvukaima liikmeskonnaga Moskva patriarhaat, mis meiegi ühiskonnas olulist rolli mängib.
Suuremat tähelepanu pälvisid lääneriikide meedias aga sealsed kirikutesisesed vastuolud nn liberaalse ja konservatiivse leeri vahel. Lääneriikides on ühiskonnas muuhulgas üldist tunnustust leidmas samasooliste abielud, mistõttu levib arusaam, et ka kirikud ei peaks selliste paaride laulatamisest keelduma. Mitmes riigis (näiteks Suur­britannias ja Soomes) on konservatiivsed kristlased koondamas ridu, et seda ära hoida.
Veel enam tekitavad samasooliste abielude ja muud seksuaalmoraali küsimused vastuolusid Euroopa ja Kolmanda Maailma kristlaste vahel. Näiteks enamikus Aafrika riikides leiab üle 90% elanikkonnast, et homoseksualism peaks olema karistatav.
Ka kristlike kirikute esindajad mõistavad homoseksualismi resoluutselt hukka, ehkki nad ei kiida tingimata heaks sealmail sagedast geide ja lesbide vastast vägivalda. Anglikaani kiriku selle aasta alguses toimunud ülemaailmse nõupidamise eel räägiti koguni võimalusest, et erimeelsused homoseksuaalsuse küsimuses võivad osaduskonna lõhestada.
Päris kindlasti pole ette näha, et oma seisukohti homoseksuaalsuse ja sooküsimuste kohta võiks muuta roomakatoliku kirik. Küll aga tekitas seal mullu vastakaid arvamusi paavst Franciscuse seisukoht, et teatud erandjuhtudel ja eritingimustel võiks lahutanud ja uues kooselus elavaid usklikke armulauale lubada.
Neli konservatiivset kardinali üllitasid seepeale avaliku kirja paavstile, milles väljendasid kahtlust, kas see on vastavuses kiriku senise õpetusliku pärandiga. Väidetavalt on detsembris 80. sünnipäeva tähistanud uuendusmeelsel paavstil palju vastalisi ka püüete pärast taltsutada Vatikanis vohavat bürokraatiat.
Veel üheks vastuoluliseks teemaks on Franciscuse järeleandlikkus Hiina võimudele. Seal on ametlikult tegutsev katoliku kirik nimelt valitsuse kontrolli all, mis nimetab paavsti tahet eirates ise ka piiskoppe ametisse. Selle kõrval tegutseb põrandaalune katoliku kirik, mis on lojaalne Roomale. Franciscuse püüdlused iga hinna eest kommunistlike võimudega kompromissile jõuda on küllap põhjusega pälvinud põrandaaluste katoliiklaste kriitikat.

Tagakiusamine ja äärmuslus
Hiinas toimuval on põhjust silma peal hoida ka sellepärast, et seal toimub ristiusu eriti kiire levimine. Juba praegu on kristlasi 100 miljonit, 15 aasta pärast saab Hiinast aga eeldatavasti kõige suurema kristlaste absoluutarvuga maa üldse. Eriti levivad protestantlikud ja nn kodukirikud, mida autoritaarsel valitsusel on raske kontrollida. See on muutnud võimud närviliseks, millest annavad tunnistust sõltumatute usuliikumiste liikmete kimbutamine ning korraldused kõrvaldada pühakodadelt väliseid riste.
Äärmusliku islami levimisest andsid möödunud aastal aimu teated usuliste vähemuste tagakiusamisest ja nendevastasest vägivallast Lähis-Idas, Pakistanis, Bangladeshis ja mujal. Ateistide ja mitmesuguste islamiusu sektide kõrval on eriti löögi all olnud kristlased. Valitsused on äärmuslaste vastu sõnades karmid, kuid tegelikus elus ei näi söandavat nende ohjamiseks otsustavaid samme astuda. Omaette teema on muidugi niinimetatud Islamiriigi rühmituse kontrolli all olevatel aladel kordasaadetud metsikused.
Tähelepanu väärib asjaolu, et usulise värvinguga äärmuslus tõuseb pinnale isegi sellistes riikides, mida seni on peetud mõõduka ja salliva islami musternäideteks. Näiteks pälvis maailma tähelepanu Indoneesia pealinna Jakarta kristlasest linnapea Basuki Tjahaja Purnama vastane kampaania, mille tulemuseks oli talle kohtuliku süüdistuse esitamine jumalateotuses. Temavastased meeleavaldused tõid kohale sadu tuhandeid vihaseid muslimeid, ehkki riigi suurim islamiorganisatsioon keelitas oma liikmeid neist mitte osa võtma.
Vähem pälvib meil meedia tähelepanu tõsiasi, et usuäärmuslus puudutab ka teisi suuri religioone. Näiteks Indias võitlevad hinduistlike fundamentalistide jõugud veiseliha müümise ja tarbimise vastu. Mõnigi kord on pühadeks loomadeks peetud lehmade kaitsmine aga ainult ettekäändeks, et muslimite ja kristlastega arveid õiendada.
Kristlastest fundamentalistide vägivallategudest on tõtt-öelda küll vähem kuulda. Ent hiljutine Rwanda roomakatoliku piiskoppide avaldus, milles paluti vabandust vaimulike rolli pärast 1994. aasta genotsiidis, mõjus meeldetuletusena, et ka ristiusu minevik pole plekkideta.
Meedia järgi otsustades oli möödunud aasta niisiis rahutu. On kahju, et ilmalikus meedias pälvib seejuures suhteliselt vähest tähelepanu kristlike kirikute suur roll meie aja inimlike kannatuste leevendamisel ning rahu ja sotsiaalse õiguse edendamisel. Vist olid Eestiski mõned kogudused pea ainsad, kes pidasid vajalikuks Aleppo elanike sõjakannatustele avalikku tähelepanu juhtida.
Kui paljud eestlastest aga teavad, mis põhjusel õieti oktoobris igal õhtul kirikukelli helistati? Iroonilisel kombel jäi pöördeliste ja veriste sündmuste kõrval üsna vähese meediakajastusega ka 8. detsembrist 2015 kuni 20. novembrini 2016 katoliku kirikus kestnud halastuse aasta, mille tunnuslause oli „Olge armulised nagu Isa“.
Rain Soosaar