Raamat rikastab maailma

220 aastat tagasi asutati Eestis esimene raamatukogu, Tartu ülikooli raamatukogu. Käesoleva aasta on kultuuriministeerium kuulutanud raamatukogude aastaks.

Lugemine on suurepärane võimalus sisustada oma aega ja turgutada vaimu. Mäletan, et hakkasin juba esimestes klassides iseseisvalt piirkonna raamatukogus käima. Toona kandis see Koidula nime ja et olin seal sage külaline, lubas raamatukoguhoidja mind riiulite vahele ise meelepärast kirjavara otsima. Raamatud köidavad inimesi praegugi, kinnitab nii mõnigi kirikuinimene.

Liidab ühiste huvidega inimesi

Põlva koguduses on 3–4 aastat koos käinud raamatuklubi. Huviliste tuumik koguneb korra kuus. Mõtte algataja õpetaja Toomas Nigola ütleb, et osalejate arv kõigub, jäädes kümne piiresse. Vahel on klubisse tee leidnud keegi, keda huvitab mõni kindel teema, autor või raamat, sest kõneks võetavate raamatute valik on olnud mitmekesine.

Klubil on raamatute valikul olnud vabad käed, aga järgitud on seda joont, et raamatu sisu haakuks kristlusega. Loetud on Fanny de Siversi loomingust C. S. Lewise Narnia lugudeni. Õpetaja ütleb, et paksemate raamatute üle on arutletud ka mitmel kohtumisel – nende raamatute lugemine on jagatud osadeks. 

Näiteks toob ta Mika Waltari teosed, muidugi Martin Lutheri kogutud teosed, mille lugemine läks vaevaliselt. Osalistele meeldis aga väga vaimuliku Johannes Hiiemetsa 1939. aastal trükivalgust näinud raamat „Martin Luther“. Eriliselt tõstab ta loetust esile arhimandriit Tihhoni „Mittepühad pühakud“, mida klubilised lugesid kaks korda. 

Raamatuklubi kokkusaamiste juures pole õpetaja sõnul kõige olulisem etteantud raamat kindlasti läbi lugeda, vaid see, et klubi liidab ühiste huvidega inimesi. Suveperioodil on istutud väljas ja vestluse käigus ka grillitud ning kavandatud kolm tundi on alati möödunud kiiresti. Kokku saadakse ka praegu, kuid osa inimesi kasutab võimalust liituda Zoomi kaudu. „See on tore vorm kodust välja tulla ja mobiliseerib inimesi vaimselt ergas olema,“ ütleb Nigola.

Vabalt võtta ja tuua

20 aastat tagasi koguduste raamatukogude konkursil osales teiste seas ka Märjamaa kogudus. Viimases õpetajana teeniv Illimar Toomet meenutab, et toonane žürii käis raamatukogu vaatamas. Raamatuid on kogudusel arvestatav hulk ja kodulehelt leiab nende nimekirja. Raamatud on grupeeritud üheksasse kategooriasse, nii leiab sealt teoseid dogmaatikast ja teoloogiast, diakooniast ja hingehoiust, kristlikku proosat ja luulet ning muud lugemisvara.

Kui praegu raamatukogust rääkida, on õpetaja skeptiline. Ta ütleb: „Raamat on enamat kui riiulitäis raamatuid.“ Mõtleb ta sellele, et oluline on küll kristlikku kirjandust lugeda, aga veel tähtsamgi nende üle arutleda, nagu mõneski paigas seda tehakse. Kogudusemaja on avatud mõni päev nädalas, soovija saab tulla ja riiulilt endale sobiva raamatu võtta. Ja kui loetud, jälle tagasi tuua. Niisugust avariiulite süsteemi kohtab ka mõnes kirikus.

Raamatukogude aasta võib olla ka inspireeriv. Näiteks Helme koguduses on päris palju raamatuid, kinnitab õpetaja Arvo Lasting. Neid jagub mitmesse tuppa, osa neist on väga vanad, jõudnud kogudusse õpetaja Valter Vaasa teenimise ajal, osa aga kingitud nüüdsele õpetajale. Lasting ütleb, et soovija võib meelepärase endale lugeda võtta, aga harva juhtub mõni huviline neid sirvima. Ka pole ta ise koguduses seda võimalust reklaaminud. „Olen olnud raamatute säilitaja, aga püüan neid nüüd lugema õhutada,“ lõpetab ta positiivsel toonil.

Rita Puidet